16.03.2019
Urmas Espenberg
Miks toetab lihtsam rahvas praegusi koalitsioonikõnelusi, kuid pikaaegne kodumaine eliit, Brüsseli ametnikud ning neomarksismi poolt ajupestud vähemusgrupid, peavoolumeedia ja lumehelbekesed vasakliberaalset koalitsiooni?
Selles küsimuses peitubki ühiskonna kihisema pannud konsultatsioonide iva, mida enamus analüütikuid pole kahjuks ära tabanud, kuigi teema ümber on palju tiirutatud. Kõik muu, mis toimub selle sündmuse ümber on vaid näitemäng ja paraku üsna jõhker, liiati koos välismaise sekkumisega Brüsselist. Ka näitab kujunenud olukord väga ilmekalt, kes on kes.
Spekulatsioone, infooperatsioone ja muud müra on liikvel palju. Toimub ka kummalisi metamorfoose isikute tasandil. Eesrindlik Keskerakonna liige (tõsi aktiivne homoabielude toetaja) Kaljulaid hakkab järsku perutama, lahkub erakonna juhatusest ja ähvardab parlamendis aknaaluseks muutuda. Või näiteks ohtralt kultuuripreemiaid ja muid autasusid saanud kirjanik Kivirähk on muutunud täiesti labaseks kirjatsuraks, kes ülima mõnuga solvab neid, kes seisavad eesti rahva eest. Naljategemine ja satiir on keerukad asjad, kuid nüüd on vanameister laskunud kolmanda klassi tasemele hakates mõnitama valimistel pea 10 000 häält saanud rahvasaadikut Mart Helmet (Delfi/EPL -16.03). Ei ole üldse naljakas, vastupidi tülgastav tellimustöö. Vabariigi valvuri Ivan Orava tegelaskuju loojalt ootaks siiski midagi targemat. Aga nüüd on siis vähemalt selge kuivõrd palju härra Kivirähk end lihtsate inimeste huvide eest seisjatest paremaks peab ja neid mõnitab. See ei tee au! Samasugune põlastav stiil on muuseas levinud ka aina punasemaks muutuvas Eesti Kirjanike Liidus ja muu kultuurieliidi seas.
Jah, valimised läksid seekord nagu läksid ning jaotus mis tekkis on selline nagu on. Siiski on paljud nn vaatlejad maha maganud selle, mida oli õhus tunda juba enne eelmisi 2015 aasta valimisi, samuti 2016, kui toimus esimene väike muutus riigivalitsemises ja aastaid nn parketikõlbmatu Keskerakond võimu manu pääses. Rahva enamusel on kõrini arrogantsest poliitililisest eliidist ja establishmendist , mis pannakse suuresti paika Brüsseli võimukoridoridest ning mängitakse pompöösselt välja (nii rahvusvaheliste kui ka kodumaiste ekspertide poolt ebausaldusväärseks tunnistatud) e-hääletamise kaudu. Rahva enamusel on siiber vasakliberaalsete äärmuste nagu homoabielud, soorollide kaotamine või veganlus pealesurumisest. jne. Suurel osal inimestest on villand ühe malli järgi laulvast peavoolumeediast ja ühtedest ning samadest nägudest nii Riigikogu saalis kui ajakirjas Kroonika. Rahvas ootas valimistelt eeskätt muutust.
Ja selle muutuse ainuvõimalik lahendus, mis sest, et olude sunnil hädapärane (kes on öelnud, et elu peab olema kerge ja sirge nagu kiirtee) ongi antud koalitsiooni kompamine ja miks mitte realiseerimine. Parim ravim oma aja ära elanud eliidi ülbitsemisest ja rahva kulul nautlemisest vabanemiseks. Lihtsatelgi inimestel on õigused ja soov paremini elada ning teostada vajadusel oma tahet läbi otsedemokraatia. Kas need õigused taastatakse või läheb veel kauem on juba ise küsimus, kuid tähtis on teha algust ja murda sel moel pikka aega võimul olnud poliitilise, ärilise ja vaimse eliidi selgroog ning toitumisahelad.
President võib küll teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks alaliste reformide parteile, ent sellel otsusel puudub rahva enamuse tugi ja mandaat. Ja teine häda veel, matemaatikaga nimelt, ei tule sotside ja reffi valijad välja, kuid ülejäänud osapooled seesinase eliidi käpikuteks minna ei ihale. See sai selgeks juba 2016 ja on nüüd saamas vaid uut kinnitust.
Urmas Espenberg