Eestis on juba pikemat aega märgatav püüe kasutada Iseseisvusmanifesti ja Põhiseadust ära multikultuususe propageerimisel.
Üheks selliseks petturluse variandiks on manifestis oleva lausekatke „kõigile Eestimaa rahvastele“ kasutamine tänapäevases kontekstis ja kõigi hetkel Eestis elavate inimeste kohta – seda on teinud näiteks president Kaljulaid.
103 aastat tagasi öeldi need sõnad tollal Eestis elanud rahvaste kohta – päris kindlasti ei mõeldud tuleviku osas Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse veetavaid slaavi migrante ega ka tänaseid Aafrika tudengeid, vaid tollaseid rannarootslasi, baltisakslasi, ingerisoomlasi ja vanausulisi venelasi.
“Sageli armastatakse esile tuua, et Eesti riiki rajav tekst, iseseisvusmanifest, on adresseeritud „kõigile Eestimaa rahvastele“. See kõlab igati poliitkorrektselt ja tänapäevaselt, koguni sel määral, et mõne avaliku elu tegelase suus omandab „kõigi Eestimaa rahvaste“ meenutamine lausa õrritava alatooni, otsekui oleks tegemist mingi malakaga konservatismi, natsionalismi ja veel seitsme surmapatu vastu,” kirjutab ühiskonnategelane Lauri Vahtre.
Ta jätkab: “Ent pealkirjast võiks kaugemale vaadata. Vähemalt avalauseni, mis kõlab: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Selgemini on raske öelda. Eesti riik on just ja nimelt eesti rahva eesmärk ja eneseteostus, see ei ole rajatud kellegi ega millegi muu nimel kui eesti rahvas. Ent nagu edasi lugedes selgub, sisaldas seesinane eneseteostus muu kõrval ka Eestis elavate rahvusvähemuste respekteerimist. Eesti rahvas ja eesti rahva rajatud riik olid „kõigi Eestimaa rahvaste“ turvalisuse garantii, mitte nende maharõhujad. Ja nõnda see tõepoolest oligi. On tänini. Kuniks Eesti riik teenib eesti rahva püsimise huve, kuniks Eesti riiki juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, kuniks Eesti riigi mõte on eesti rahvas, seni on siin turvaline ka kõigil teistel rahvustel.”
Ka täna tähendab “kõigile Eestimaa rahvastele” ennekõike neid, kes austavad põhimõtet: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…”