On lihtsalt uskumatu, kui küüniliseks ja kahekeelseks on muutunud Eesti ühiskond viimaste aastate jooksul!
EKRE poliitikute sõnavõttudest nopitakse üha enam välja üksikuid lausekatkeid, kistakse need kontekstist välja, keevitatakse külge mõtted, mida pole seal kunagi olnud, ja tiražeeritakse siis tohututes kogustes kogu ühiskonnale – näete, kui jube on EKRE! Ärge lubage teda valitsusse!
Samal ajal kogunevad “tühjade südamete klubisse” inimesed, kes armastavad ja austavad teisi ainult sõnades, tegelikult aga voolab nende “sallivuslaste” silmist ehedaimat mürki, sappi, viha ja õelust. Nad mõistavad hukka “vihakõned”, samas kui isegi nende hukkamõist kõlab üleskutsena lüüa keegi risti või saata rattale.
Vaadake kasvõi “tühjade südamete” algatajaid – nende seas on Karoli Hindriks, kes päästis nüüd juba libauudiseks osutunud ameeriklanna kividega loopimise peale FB-s lahti tõelise vihaõhutuse, millega läks kaasa suurem osa Eesti “poliiteliidist”. Vihaõhutajad ongi needsamad, kes nüüd korraldavad mingeid põhjakorealikke üritusi lauluväljakul.
Kõik see jutt võiks olla ka toimetuse-poolne tühi vaimunärimine, kui poleks olnud seitsmelapselise pere mõnitamist feministlike lehtsabade jõugu Hekdik poolt saates “Kolmeraudne”. Olgu pereisa kui vihatud poliitik tahes, aga kallale mindi ju perele ja lastele! Kuhu nüüd hukkamõistjad jäävad? Kus on kõik sallivuslased, kes on tagajalgadel püsti kui solvatakse neegrit või rabi?
Kas eesti lapsed polegi kaitsmist väärt? Pole kahtlustki, et needsamad “lauljannad”, kes oma nägusidki ei julge näidata, naeraks täie mõnuga, kui Vooglaidude pere külma vagunisse suletakse ja polaarjoone taha saadetaks!
Saatejuht vabandab ainult telefonis, produtsent räägib muinasjuttu, et tegu olevat kokkusattumisega, võimupoliitikutel on suu vatti täis… kas te tõesti arvate, et lihtsad inimesed ei saa aru, milline kõrgemal tasemel küünilisus ja variserlikkus on Eestit haaranud?
Suuremamastaabiline ühiskonna lõhestamine ja vastandamine algas president Toomas Hendrik Ilvese valitsemisajal ja on ka Kaljulaidi ajal aina süvenenud – riigipead ei tee oma põhitööd, ühiskonna sidustamist, vaid tegelevad just vastupidisega.
Eesti võimueliit on täpselt see, mis oli Lääne-Roomas: ülbe, ennasttäis, enesekeskne, kõiki teisi põlgav, kahekeelne, küüniline, silmakirjalik… EKRE poliitikud ja toetajad on vähemalt otsekohesed, ja kui nad vihkavad, siis südamest ja seda varjamata.
See alatu ja inimvihkajalik kamp, kes ennast sallivuslasteks, sõbralik- ja kõigieestlasteks nimetab, on tolerantsed ainult silma ees – selja tagant on nad alati valmis virutama. Õnneks näitavad paljud Vooglaidude perele tulnud toetuskirjad, et neid tegelasi nähakse juba hästi läbi.
Kulla sallivuslased, te ei ole ju head inimesed, te ei taha teistele parimat, te tahate kedagi porri tampida, kellegi vangi saata, kedagi alandada… millal jõuab teieni teadmine, et see POLE headus?
Saatejuhid, mis on teie moraaliga saanud? Ajakirjanik võib olla mistahes ideoloogia toetaja, aga eetikanõue jääb ikka – ole inimene! Mihkel Raud, millal sinust sai inimesetaoline toode, kes pillub seitsme lapse isale musta pori näkku?
Eestil pole kunagi nii rasket aega olnud – mõisaajal oli kubjas piitsaga, nõukaajal punaarmeelane püssiga, nüüd aga elame omade keskel ja ikkagi salvatakse, mõnitatakse, valetatakse ja lüüakse nuga selga – seda eestlaste endi poolt, kes väidavad, et nad on tegelikult väga head, armastavad kõiki, peale nende, keda armastamise vahepeal on vaja hukata.
UU