04.04.2020
Ilusa numbriga uue aasta saabumisel, kui meil siin arutleti tõsimeeli selle üle, kas ilutulestikud keelata või mitte, oli Hiina keskel asuvas suurlinnas Wuhanis juba koroonaviirus valla pääsenud.
Selleks ajaks, kui siin näis olevat põhimure, kas Sipsik on mees- või naissoost, oli viirus levinud mitte ainult Hubei provintsist, vaid ka tervest Hiinast välja.
Kui Eestis käis arutelu selle üle, kas lumevaene talv nörritab rohkem Tartu maratoniks valmistuvaid suusasõpru või aiataimi, oli koroonast tingitud haigus nõudnud maailmas juba hulganisti inimohvreid.
Meie sotsiaalministeerium tellis aasta alguses tänavatele plakatid, kus kutsus hoolima vähemustest, sest kõik on inimesed, kuid kõikidele inimestele elementaarseid kaitsevahendeid polnud isegi mõttes soetada.
Koroona lähenes siia samal ajal hirmsa kiirusega, ent meie ei osanud siin veel seda Hiina linna nimegi õigesti välja hääldada ega teadvustanud täpselt, mis turg see oligi, kus see jama alguse sai – kas kala või koera oma. See kõik tundus nii kauge ja võõras mure neilegi, kel maailm on väiksem kui Eesti. Isegi nähtud ajalehepilt Wuhani tänaval lebavast maskiga laibast ei tundunud kuigi veenev.
Hiina uue aasta saabudes vaadati idamaiste restoranide peale siiski juba viltu. Eriolukorra kehtestamiseni Eestis jäi veel umbes kaks kuud.
Ja siis saabus Riiast Lux Express sümptomites iraanlasega. Terviseamet otsis öö otsa bussi taga, aga see jõudis vahepeal ühe soojaga juba Piiteriski ära käia. Pärast oli küürimist ja seletamist kõvasti.
Ometi. Ka meie kõikide kevadtalvised puhkused olid ammu vankumatult planeeritud – ega mingi kauge viirus ei saa neid kuidagigi takistada! Pealegi, tavalisse grippi sureb palju rohkem inimesi, sobis argumendiks hästi.
Okei, võib-olla jätaks Hiina seekord reisisihtkohtadest välja. Aga Tai, Vietnami ja Malaisiaga pole probleemi. Ameerikast rääkimata. Nii oli see veel kuu aega tagasi.
Kõige selle otsa eduka ja kaasaegse eestlase igatalvine kohustuslik suusakuurort Austrias või Itaalias. Bergamo!
Ja siis nad tulid lennukiga tagasi. Nakatunult.
Ahjaa. Saaremaal peeti märtsi alguses kaks võrkpallimängu itaallastega. Mitte tavaliste itaallastega, vaid itaallastega otse viiruse epitsentrist. Nende kodumäng ka, sest seal olid suuremad rahvakogunemised juba keelatud. Meil võis. Võrkpallijuhid, kohalikud võimud, terviseametnikud… – mitte keegi ei pidanud probleemi liiga suureks. „Saaremaa võitis Milano vastu geimi ja pakkus kodupublikule ilusa etenduse,“ kirjutas ajaleht. Võrkpall on võrratu! Hanno Pevkur on nüüd vait nagu kult rukkis.
Vaid mõni nädal hiljem tantsitakse Saaremaal valssi surmaga…
Siis me trügisime poes konservisabas. Ja tualettpaberisabas. Ja makaronisabas. Ja apteegis rohusabas. Ja natuke ka viinasabas. Aga kogu kaupa ikkagi ei jõutud ära osta. Ainult maskid said otsa.
Lõpuks jäid meiegi linnad tühjaks, eilsetest peokohtadest ja rahvarohketest kaubakeskustest tehti palju kummituslikke elutuid pilte. Nolanil oleks olnud Laagna tee praegu vabalt käes. Rahvas trügis Ülemiste keskuse ja Telliskivi linnaku asemel hoopis rabas ja mere ääres kuni ka sellele piir pandi.
Börsid läksid vabalangusse, kinnisvaraturg hakkas longu vajuma, naftat antakse poolmuidu ja investorid nuputavad, millal on õige aeg aktsiaid krabada. Ja kõige selle juures oldi sunnitud Ronaldo palka vähendama mitme miljoni võrra.
„Nii see läks…“ nagu laulis rahvakunstnik Georg Ots, kelle sajandat sünniaastapäeva tähistati nüüd juba lukustatud uste taga.
12. märts jääb hästi meelde. Valitsuseliikmed istusid koos kella kahest pärastlõunal südaööni. Küsimus oli selles, kui ranged meetmed kehtestada, keda eeskujuks võtta. Mõni riik hoidis veel tagasi, mõni pani kohe täiega.
Nüüdseks on möödunud eriolukorra väljakuulutamisest Eestis üle kolme nädala.
Eesliin rabeleb end oimetuks saatjaks väsimus ja jõuetus, kohati ka ahastus, valitsus nuputab abipakette ja meetmeid, et seda „kurja tõve“ levikut kuidagigi takistada, nagu väljendas peaminister Jüri Ratas, eriolukorra juht. Suurem osa inimesi istub kodus.
Alguses oli naljakas – nii palju musta huumorit, kui seda tehti koroona ja sellega kaasnenud ostupaanika (tualettpaberid!) kulul, pole ammu kohanud.
Seejärel oli põnev.
Ja siis kurb.
Kas see on bioloogiline relv? Kes on tegelikult selle taga? Miks juba vaktsiini välja ei mõelda? Miks kõikvõimas inimene sellele piiri ei pane? Kui kaua internet sellele kõigele vastu peab? Kas järgnevad mässud ja sõjad? Kas selline ongi maailmalõpp? Milline on elu pärast koroonat?
Küsimusi on palju, vastuseid nagu polegi. Inimkond on kaotanud kontrolli. Lehtedes reklaamitakse toidu kojuvedu, maju, millega saab auto kaasa, ja kalmukive.
Nagu ütlevad psühholoogid – eituse faasile järgneb süüdistamine, edasi paanika, frustratsioon, abitus, hirm… Ja kohanemine. Ja seejärel jälle algab kõik, algab uuesti.
Ainult, et vahepeal on midagi muutunud. Rikkad vaesuvad, vaesed on niigi vaesed. „Kõik on erinevad, kuid samapalju inimesed“. Vahet nagu polegi.
Kõik vaatavad riigile otsa. Aga kui varud saavad otsa. Arstid saavad otsa, politseinikud saavad otsa, kassapidajad saavad otsa. Oma profiili peavad muutma eilsed suunamudijad, meelelahutajad, mugavusteenusepakkujad. Mitte ukrainlased.
Kui riik otsustab midagi, kõlab kriitikat, kui jätab otsustamata, siis ikka. Opositsioon sai paari nädalaga esimesest šokist üle ja hakkas paugutama.
Peaministri riigi sünnipäevakõnest on meeles pahaendeline fraas – me peame hakkame koomale tõmbama. Tõsi, toona oli see öeldud veidi teises tähenduses. Ega peaminister ei ole Mang ega Vanga. Nemad ju nägid seda kõike juba ammu ette.
Kodudesse sunnitud inimesed kükitavad erinevates nurkades. Käivad mööda tube ja teineteise närve: need, kes käisid enne, käivad seda nüüd veel enam; need, kes said enne hästi läbi, enam nii hästi ei saa. Tülid. Leppimine. Vaikimine.
Kitsas korter, lapsed e-koolis, ise skaibis. Skaibis on kõik nii imeliku näo ja häälega. Vaatad neid ja kujutad nähtavast riiulinurgast ette, milline selle või teise kodu on. Paljudel pole üldse kodu. Pole tööd. Pole skaipi. Ajalehes avaldatud fotoreportaažidest kodukontoreist saad teada, kus žurnalistid elavad, kas neil on suurem või väiksem laen, kuhu riik peab appi tulema.
Tavalise kontoritööpäevaga jookseb kodus aeg teisiti. Töö juures kulub suur osa ajast kohvinurgas jutustamisele, koosolekutele, asjaajamistele, ühesõnaga sotsialiseerumisele. Nüüd saab töö palju kiiremini tehtud. Aga ülejäänud aja? Võiks minna eesliinile appi.
Kõik raamatud on läbi loetud. Televiisoris õpetatakse, kuidas tuju tõsta, kuidas kodustes tingimustes võimelda, mida ägedat süüa teha. Töötuks jäänud lavastaaride kodukontserdid. Vanad õudus- ja katastrooffilmid näevad välja nagu dokumentaalid. Ja vastupidi. Kõik saated ja saatejuhid ajavad juba oksele. Kord nädalas lehvitad telefoniga aknal… või siis mitte.
See oleks nagu üleüldine sanitaarpäev, puhastuskuur. Meile ja kogu planeedile. Nägite – kuusirp on palju kirkam ja päikeseloojang hoopis teiste värvidega kui tavaliselt. Atmosfäär on puhtam, vesi selgem. Delfiinid Veneetsias. Korallid Emajões. Grete Thunberg on unustatud.
Kogu olukord on sama segane ja vastuoluline, nagu üleskutse hoida kokku, aga püsida lahus; olla positiivsed, aga jääda negatiivseks; hoolida, aga mitte külastada oma lähedasi.
Ja lõpuks peab viimanegi lumehelbeke enesele tunnistama, et senine maailmakord ja elukorraldus on muutunud.
Aarne Mäe