18.12.2019
Pilt on illustratiivne.
Erakonna esindajate väljaütlemised ja ülepaisutatud reaktsioonid. Need on lahutamatud nagu merekallas ja kajakakisa. Koos tegelastega, kelle jaoks strateegiline solvumine on ideoloogilise võitluse abivahend, aktiveerub ka teine osa inimkonnast. Pahameelt väljendavad need, kellele erakonna põhimõtted üldjoontes meeldivad, aga vaat see retoorika ei ole piisavalt sile ega roosa. Nähakse kusagil negatiivset pealkirja ja kiirustatakse väidetavat sõnakasutust tükkis ütleja ja erakonnaga hukka mõistma. “No nüüd mindi küll liiale”, ütlevad nad taunivalt pead raputades.
Enne kui kedagi hurjutama ja teise liivakasti minekuga hirmutama hakata, võiksime veidi järele mõelda ja probleemile lahtiste silmadega otsa vaadata.
Kui paljud pahadest väljaütlemistest on üldse pärit sealt, kust need väidetakse olevat? Kas inimest saab hukka mõista, kui tema väljaütlemised kontekstist välja rebitakse ja pahupidi pööratakse? Mida teha ütlemistega, mis on oponentide poolt välja mõeldud ja patuoinale suhu topitud? Mida teha juhul, kui välja öeldakse kellegi jaoks ebameeldiv tõde, mida pihtasaanu sõimuks nimetab?
Inimestel on naiivne lootus, et kui suu kinni hoida või ainult väga viisakalt väljenduda, siis hakkab ka vastaspool elegantsete reveransside saatel komplimente puistama ning kõik elavad sõbralikult kuni aegade lõpuni.
Reaalne elu seda kahjuks ei kinnita. Kellel alatute tüüpidega kokkupuuteid olnud, see teab, et igale järeleandmisele järgnevad eelmistest suuremad nõudmised. Iga viisakust ja vabandust peetakse nõrkuse märgiks ja rünnatakse mitmekordse innuga. Mida rohkem üritad teistele meele järele olla, seda rohkem sinus vigu leitakse.
Võid kummardada ette- ja tahapoole, tiritamme kasvatada, mööda seina üles ronida, pükstest välja hüpata või heita enda kaevatud hauda ja ise mulla peale kraapida– mitte miski pole hea, ikka oled üdini vale. Iga meeldida tahtmise üritus teeb asja hullemaks.
Küsiti kunagi buda munga käest, miks ta võitluskunsti harjutab, kui tema usk ometi vägivallatust jutlustab. “Enamasti see toimib,”, vastas munk, “aga kui vastu satub kiskja loom või jõhker kurjategija, siis neile mõjub ainult jõud”.
Nii et käituda tuleb nii, kuidas olukord nõuab. Enamasti on viisakus omal kohal, mõnikord tuleb karmilt väljenduda. Ainult rumal usub vaenlaste valesid ja mõistab hukka õige mehe, kes meie valedest nõretavas maailmas tõe välja öelda julgeb.
Karl Olaf Rääk