Neljapäeval toimus Riigikogus arutelu kodanikuühiskonna üle ja ainsa päris konservatiivse poliitikuna rikkus Varro Vooglaid ära teema kavandatud üheülbalise käsitluse, tuues välja ka alternatiivse arusaama. Sellest tekkis palju debatte, milles tuli esinejal kaitsta oma seisukohti.
Varro Vooglaid: “Kuna mul on kõnesoovide vähesuse tõttu võimalik rääkida mitte ainult fraktsiooni, vaid ka iseenda nimel, siis ma kasutan seda võimalust teatud mõttes vastates mõne kolleegide poolt oma kõnedes minu suunal öeldule. Ja ennekõike ma pean silmas kolleeg Lauri Läänemetsa ja kolleeg Toomas Uibo osutatut, et neil on ikkagi minu väljendatust väga erinev nägemus. Nagu ma Lauri Läänemetsale ütlesin noogutades, jumal tänatud, see on minule suur au ja kompliment! Kui mul oleks sotsidega väga sarnane nägemus, siis ma peaksin tõsiselt peeglisse vaatama ja vaatama, mis minu hinges toimub, midagi on ilmselt läinud väga viltu. Aga täna sain kinnituse, et nii halvasti siiski asjad ei ole. Väga hea, aitäh teile selle kinnituse eest!
Kumbki teist ei lükanud ümber ühtegi minu poolt esitatud argumenti, ma panin sealjuures tähele. Mõlemad osutasid, et oi-oi, see on nüüd küll selline enam-vähem jube visioon, millega meil puutumust ei ole. Aga mida ma siis kokkuvõttes valesti ütlesin? Kas demokraatlikus riigis ei peaks olema rahval võimalus valida endale riigipead? Kas ei peaks olema usaldusväärne valimissüsteem, mitte selline, mida 40% ei usalda? Kas ei peaks olema õigus algatada referendumeid, parlamendis seaduseelnõusid? Kas ei peaks olema võimalus kutsuda tagasi parlamendi koosseisu, mis on hakanud tegutsema rahva enamuse tahtmise vastaselt? Mina arvan, et peaks. Kas päris kodanikuühiskond ei peaks moodustama kodanike endi moodustatud ühingutest, mida kodanikud ise rahastavad, mitte ühingutest, mis tellivad riiklikku tellimust ja on riiklikult rahastatud? Ma arvan, et peaks. Aga lükake ümber siis, kui ma midagi valesti ütlesin, mitte ärge lihtsalt loosunglikult ütelge, et sellise visiooniga ei saa küll nõustuda.
Aga mis minu tähelepanu eriliselt köitis, oli Lauri Läänemetsa osutus, et vaat, referendumitega tuleb olla väga ettevaatlik ja neid ongi parem mitte korraldada, sellepärast et referendumitel, ma kirjutasin üles, juhtub selline asi, et üks osa otsustab teiste üle. Kujutate ette kui õudne asi! Üks osa rahvast otsustab nüüd teiste üle siis, teise osa üle. Ja ma jäin mõtlema, et kulla mees, kellele sa sellist juttu räägid? Ta kahjuks ei ole praegu siin, ei saa silma vaadata. Aga nüüd vähekenegi aus olles võiks ju küsida, et vabandust, aga mis meil siin parlamendis on toimunud viimased kaks ja pool aastat. Ütles – kuidas ta ütleski? –, et parlamendis otsitakse ühisosa, mitte niimoodi, et üks osa otsustab teise üle. Kellele sa sellist puru silma ajad?
Siin parlamendis pole kaks ja pool aastat mitte mingit ühisosa otsitud, mitte kõige vähemalgi määral. Valitsuskoalitsioon on esimesest päevast alates tuimalt üle rullinud kõikidest opositsiooni seisukohtadest, absoluutselt kõikidest. Absoluutselt kõik vähekenegi olulised opositsiooni algatused on saadetud tuimalt prügikasti. Paaril üksikul korral vist on mingeid opositsiooni algatusi toetatud, mis on olnud sellised detailiküsimused, et luua muljet, et no näete, mõnikord me ikka toetame, eks ole. Aga reaalselt mitte ühestki vastuargumendist pole kõige vähemalgi määral hoolitud. Kõigest on üle rullitud ka olukordades, kus pärast on president öelnud, et kuulge, aga siin te tegite ju põhiseadusvastaselt, olgugi et opositsioon ütles, et selline asi on ju põhiseadusvastane. Ikkagi olete teinud! Nii et ärge tulge sellist jama nüüd külla ajama, et parlamendis teie otsite ühisosa.
Mina võin käsi südamel öelda, et selle kahe ja poole aasta jooksul, kui ma olen parlamendiliige olnud, ma pole näinud ühtegi korda, kus siin parlamendis oleks üleüldse midagi otsustatud. Ma ei räägi mitte sellest olukorrast, kus oleks arvestatud ka opositsiooniga, vaid kus oleks üleüldse langetatud ükski sisuline poliitiline otsus. Absoluutselt kõik vähekenegi olulised otsused on olnud ette vormistatud, ja ma ütlen seda absoluutselt liialdamata. Parlament on ette langetatud otsuste vormistamise koht.
Ja see ongi see põhjus, kulla sõbrad, miks te ei taha tegelikult demokraatlikku riigikorraldust. Te ei taha rahvale anda referendumite algatamise õigust, te ei taha anda neile seaduseelnõude algatamise õigust, te ei taha anda neile presidendi valimise õigust, te ei taha usaldusväärset valimissüsteemi. Te ei taha anda neile võimalust kutsuda esile erakorralisi valimisi. Seda kõike sellepärast, et vastasel juhul kaoks teil käest ära see mehhanism, mis võimaldab otsuseid langetada väga kitsas ringis ja need siin parlamendis lihtsalt ära koputada, teeseldes ja etendades demokraatiat ning luues vastavasisulist illusiooni. See on reaalsus, ja te teate seda väga hästi. Loomulikult te tulete pulti ja ütlete, et ei, nii see küll ei ole, nüüd ajab ta mingit jama ja nii edasi, aga tegelikult me kõik teame, et asi täpselt niimoodi käibki.
See on osa sellisest valetamise ja manipuleerimise kultuurist, mis on nii sügavalt juurdunud meie poliitilises süsteemis, et see on – ma ei oska öelda, mis see on – pehmelt öeldes erakordselt kahetsusväärne. Me näeme seda süstemaatiliselt kogu aeg, näeme seda juttudes sellest, kuidas meil on nii demokraatlik ühiskonnakorraldus ja kuidas meil on väga heas seisus kodanikuühiskond ja nii edasi. Näeme seda näiteks Rail Balticuga seonduvalt, kuidas süsteemselt on avalikkusele valetatud, kui hea, vajalik, kasulik ja tasuv projekt see on. On valetatud selle kohta, kui palju see maksma läheb maksumaksjatele, on valetatud selle kohta, milline on selle tasuvus pärast. Kõige kohta on põhimõtteliselt valetatud.
Näeme seda, kuidas on valetatud koroonaajal, kui tuleb hirmus taud, mis tapab meid kõiki maha, kui kõik ennast süstida ei lase, lapsed kaasa arvatud. Pärast selgub, et nojah, ega tegelikult lastele ei olnudki mitte mingisugust ohtu ja polnudki põhjust midagi süstida. Süstemaatiliselt valetati, viies ellu psühholoogilisi operatsioone, psühholoogilise sõjapidamise operatsioone omaenda rahva suhtes. See ei ole okei, nii ei tohi käituda. Või kui me vaatame näiteks Ukraina sõjaga seonduvat, kuidas siin on mitu aastat räägitud, et aitame Ukraina võidule, eks ole, natuke veel, Venemaa kukub varsti kokku, raketid on otsas, majandus kukub kokku, vaagub hinge. Loete meediat? Loete. Näete, mis tegelikult toimub? Milleks valetada süstemaatiliselt inimestele? Millist hüve see teenib? Ja sama asi, ma ütlen veel kord, kehtib ka demokraatia kohta.
Nii et mina lõppude lõpuks kutsuksin inimesi üles olema kriitilised ja küsima Eesti 200 esindajatelt, sotside esindajatelt, Reformierakonna esindajatelt, Isamaa esindajatelt, EKRE esindajatelt, kõikidelt küsima neid küsimusi, kas te päriselt tegelikult toetate demokraatlikku riigikorraldust või ei toeta. Ärge laske endale sellist udu ajada, nagu me oleme täna siin suures koguses kuulnud. Küsige, kas annate rahvale tagasi presidendivalimise õiguse või ei anna. Ei taha kuulda mingit sellist juttu, et ei, no siis me peame ikka algatama laiema arutelu. Lõppude lõpuks taandub küsimus väga lihtsale asjale, jah või ei, kas rahvas saab valida endale presidendi või ei saa, kas rahvas saab ise presidendikandidaate üles seada või ei saa, kas rahvas saab algatada referendumeid või ei saa, kas saab algatada parlamendis seaduseelnõusid või ei saa, kas ta saab kutsuda täiesti kodanike toetuse minetanud parlamendi koosseisu tagasi või vähemalt valitsuse koosseisu tagasi või ei saa.
Need on lihtsad küsimused, neile tuleb anda lihtsad ja selged vastused, selle asemel et udutada, udutada ja udutada. Lõpuks taandubki küsimus sellele, kas me tahame päriselt demokraatlikku riigikorraldust, kas me tahame päriselt kodanikuühiskonda või me tahamegi seda hästi kontsentreeritud võimusüsteemi, kus kõik otsused saab langetada väga kitsas ringis. Aga et säiliks demokraatia kuvand, illusioon, siis pidevalt taastoodame seda igasuguste ilukõnedega, mida tänagi oleme siin rohkelt kuulnud.”
Varro Vooglaiu vastus Jüri Jaansonile.
“Lihtsalt kommentaariks kolleeg Jüri Jaansoni öeldule. Te tegite minu meelest ühe kontseptuaalse vea. Nimelt, vaadake, kui me räägime sellest, kas koalitsioon otsib ühisosa või ei otsi ühisosa, siis ei ole mõtet tuua selliseid näiteid, kus koalitsiooni ja opositsiooni enamuse vahel juba niikuinii eksisteerib üksmeel. Need ei ole mingisugused kinnitused ühisosa otsimisest. Ühisosa otsimine on tegevus, millest on mõttekas rääkida üksnes sellises olukorras, kus on põhimõttelised erimeelsused. Koalitsioonil on üks vaade, opositsioonil on täiesti teistsugune vaade või oluliselt erinev vaade ja seal tekib ühisosa otsimise küsimus, kas võetakse arvesse mingil määral ka opositsiooni vaadet või lihtsalt rullitakse tuimalt oma tahtega opositsioonist üle. Enamus sõidab vähemustest lihtsalt üle. Ja vot selliseid näiteid teil tuua ei ole. Te olete kõigis küsimustes – absoluutselt kõigis vähegi olulistes küsimustes – tuimalt ja täielikult opositsioonist üle rullinud.
Ärge karjuge vahele, te teate väga hästi, et ma räägin õigust. Teile ei pruugi meeldida, et ma sellest avalikult räägin, aga see ei muuda seda, et see vastab tõele. Võtame niinimetatud homoabielu seadustamise. Esimese asjana peaaegu rullisite tuimalt üle. Lasterikaste perede toetuse vähendamine – eelmises koosseisus mitmed teist ise selle tõstmist toetasid, nüüd esimese asjana rullisite üle opositsioonist, kus kõik olid sellele vastu, tegite ära. Maksutõusud kõik – kõige vähemalgi määral te pole opositsiooniga arvestanud, mitte üheski küsimuses, mitte kõige vähemalgi määral, kordan. Riigieelarved – mitte midagi opositsiooni poolt ette pandud pole te arvesse võtnud, kõigest te olete üle rullinud.
Nii et ei ole mõtet tulla siia rääkima, et tegelikult ikka olete küll ühisosa otsinud. Ei ole mõtet valetada, see on lihtsalt valetamine, te teate seda väga hästi. Nii et tegelikult on olnud null valmisolekut opositsiooniga arvestada ja selline see meie parlamendipoliitika reaalsus on. Nii et ei ole see probleem referendumites, et seal enamus surub enda tahte vähemusele peale. Niimoodi demokraatia käibki, et enamuse otsusega otsustatakse, aga parlamendis on see probleem väga palju teravamalt esil. Aitäh!”