Toomas Hendrik Ilvest jäädakse mäletama presidendina, kes suutis oma 2000. aastate algul nauditud populaarsuse viimse karvani maha mängida. Kikilipsu ja ‘keep smilingu’ tagant koorus aastatega välja ennasttäis nätsu näriv jänki, kes häbenes oma rahvast, andis oma kõnedes “lollidele talupoegadele” verbaalset rooska ning kulminatsiooniks lasi selsamal lollil rahval oma talu ehitamise ja ülalpidamise tuimalt kinni taguda.
Aga eksivad need, kes arvavad, et Ilves jõudis oma tegevusega nii sügavale põhja, kust pole enam madalamale langeda. Ilvese praegune tegevus tõestab, et langemisruumi oli küllaga.
Pärast uue valitsuse ametisse asumist on Ilvese igapäevaseks tegevuseks saanud Eesti valitsuse ja EKRE halvustamine oma isiklikel sotsiaalmeedia kontodel. Seal kirjutab ta, kuidas Eesti valitsus on kõige naeruväärsem ja põlastusväärsem valitsus Euroopas, lisaks veel loll ja natslik. Valitsust nimetab ta Ahvlaks.
Kui ei teaks, siis ei usuks, et säärase teksti autor on kunagi olnud Euroopa riigi president. Verbaalse kõhulahtisuse kategoorias teeb Ilves silmad ette isegi anonüümsele Delfi kommentaatorile. Pole kahtlustki, et Ameerika ülikooli haridus matsi ei riku.
Mis Ilvese vaest hinge närib? Äratundmine, et loll talurahvas ei ole ikka veel tsiviliseerituks saanud? Hirm, et uus valitsus hakkab paljastama tema ametiajal riigis korda saadetud sigadusi? Lootus, et Reformierakonna ja sotside valija tervitab tema postitusi kestvate kiiduavaldustega ning on valmis Ärma talu ülalpidamist ka edaspidi kinni maksma?
Me ei tea, millises vaimlises konditsioonis Ilves oma postitusi produtseerib. Pole võimatu, et joob. Joob nii, et Toomas pole enam Toomas, vaid koomas.
Nii või teisti tõstatab Ilvese tegevus küsimuse, milline on ekspresidendi vastutus oma sõnade eest. Sõna võib olla vaba, aga kui seda kasutatakse oma riigi ja rahva süstemaatiliseks halvustamiseks, siis ei ole see enam sõnavabaduse, vaid riigi rahvusvahelise julgeoleku ja psühholoogilise kaitse küsimus.
Soome publitsist Johan Bäckmannile kehtestas Eesti riik sissesõidukeelu, kuna ta esines avalikult Eesti-vaenulike üleskutsetega ja levitas ideid, nagu oleks Eesti “fašistlik apartheidirežiim”.
Mille poolest Ilvese tegevus Bäckmani omast erineb? Ja kui ei erine, siis mis on tal Eestiga enam asja?
UU
Stiilinäited Toomas Hendrik Ilvese viimase aja loomingust