07.05.2020
Millal me mäletame viimati oma reisilaevastikku nukralt sadamas seismas?
Paljud meediaväljaanded vahendavad Postimehes ilmunud Eesti Panga endise presidendi Ardo Hanssoni arvamust, et koroonakriis ei muuda Eestis ja maailmas suurt midagi.
Kindlasti on selles arvamuses omajagu tõtt, seda enam, et Hansson rõhub inimeste lühikesele mälule ja kiirele naasmisele tavapäraste toimingute juurde. Samas aga ei ole nii enesekindel arvamus tõenäoliselt õige.
Millal olid Eestis viimati tänavad inimtühjad, laevad seisid sadamas, lennukid maas, riiki valitseti arvuti kaudu ja peamine ühiskonna suhtlusvahend oli internet?
Ardo Hansson vaatab maailma läbi oma ärimehe ja ettevõtja rahaprillide, ning sellised inimesed unustavad üldjuhul inimlikud ja psühholoogilised momendid, mille osa pole sugugi väike.
Aga ka majanduslikult vaadatuna ei ole asi sugugi nii lihtne, nagu Hansson väidab, sest pandeemia võib küll otsa saada, aga majanduslik tsunaami alles kogub kõrgust. Aga laskem rääkida BNS-i neljapäevastel uudistel.
“ÜRO: rahvusvaheline turism langeb kuni 80 protsenti”. “Saksa tööstustoodang kukkus märtsis 9,2 protsenti”. “Prantsuse tööstustoodang kukkus märtsis 16,2 protsenti”. “ÜRO palus veel 4,7 miljardit dollarit pandeemia vastu vaestes riikides.”
Selliseid uudiseid on hetkel tohutult ja see näitab, kuidas maailm paigast ära läheb. Tänastes Uutes Uudistes on lugu sellest, kuidas Austraalia tahab lõpetada migratsiooni ja keskenduda oma tööjõule, sest linnad on tänu sisserändele ülerahvastatud ja kinnivarahinnad liiga kõrged.
Erinevad analüütikud ennustavad, et liigse sõltuvuse tõttu Hiinast hakkavad riigid (näiteks Jaapan) ilmselt tootmist odavtööjõuga riikidest kodumaale ära tooma, saavutamaks, et hädavajalik (meditsiinivarustus, ka toiduained) oleks oma käest võtta. Juba see tähendab tohutuid muudatusi nii kaubanduses, tööjõu liikumises kui ka tootmise paiknemises.
Uudised räägivad sellest, kuidas paljud pandeemia ajal suletud transpordi- ja turismifirmad, hotellid ja lõbustusasutused ei ava enam kunagi uksi. Lihtsamalt öeldes jookseb tänu kriisile majandusest õhk välja – ilmselt ei tule enam kunagi aega, mil mingid firmad elatuvad seminaridest, kus õpetatakse, kuidas töökeskkond mõnusamaks muuta.
Hansson pole tabanud kahte momenti – esiteks seda, et inimesed näevad nüüd ära, kuidas ootamatult ilmunud kriisid, sealhulgas ka haigustest tingitud, võivad maailma lühikese ajaga täiesti segi paisata, ning me oleme ühtäkki suuresti tegutsemisvõimetud. Kui inimkond on võimeline õppima, et me pole siiski kõikvõimsad, siis teeb ta sellest järeldused ega raiska enam ressursse niiöelda õhu tootmisele.
Teiseks – maailm muutub, ja see sunnib ka meid muutuma. Palju raha tuleb panna kliimameetmetele, kriisist jagusaamisele, mahajäänute aitamisele ja nii edasi. Me lihtsalt vaesume ja see seab piirid nii tarbimisele kui ka mööda maailma reisimisele – lihtsalt pole, mille eest seda teha. Muutused tulevad lausa igal alal – näiteks võib olla kuitahes sallivuslik, aga migrante oma kõhneneva sotsiaalsüsteemi selga elama ei võta tõenäoliselt enam keegi.
Ei maksa Ardo Hanssonit rumalaks nimetada, tal on suuresti kindlasti õigus. Kuid samas on maailma saabunud olukord, kus endist viisi lihtsalt enam elada ei saa. Ka seekordne kriisiauk, mis tekkis küll ülikiiresti, tuleb siiski nii sügav, et sealt ronitakse välja väga pika aja jooksul. Ja seda pole panga ekspresident ära tabanud.