Kui koroonaviirusest tingitud kriis Eestisse jõudis, esinesid paljud opositsiooni ja koalitsiooni poliitikud üleskutsetega erimeelsused korraks kõrvale jätta ja koos tegutsema hakata – hüüdja hääleks kõrbes on see jäänudki.
Valitsusel pole lihtsalt aega jagelda, küll aga on opositsioon jätkanud kallaletunge – tõsi küll, varjatumalt ja vaoshoitumalt, kuid ikkagi sooviga koalitsiooni mainet kahjustada.
Viimaste nädalate jutud eriolukorraga kaasnevatest poliitilistest ohtudest võiksid tunduda tõsiseltvõetavad, aga… need on copy-paste kriisieelse ajast.
Jutud põhiseaduslikest riivetest, mis nüüd kõlavad eriolukorra kohta, kõlasid ju samamoodi pensionireformi vastuvõtmisel ja enne seda kaitseväe jälgimisseaduse kohta, seda nii opositsiooni kui ka tema presidendi ja meedia suust. Põhiseadus on neile kui mahukas köide käsitsivõitluse tarvis.
Postimees ei pidanud kitsamates piirides vastu ja lajatas koos Ungariga jälle ka EKRE-le, tembeldades valitsuserakonna võimuihalejaks, kes olevat võimu nimel valmis minema välja millele tahes. Nii räiged süüdistused, mis kõlasid valimiste eel ja järel ning hakkasid justkui vaibuma, korjati eriolukorra tingimustes jälle üles.
Võimuihalus paistab silma just opositsiooni poolelt ja just sealt on pärit ka eriolukorra uusbarrikaadid – kui sotsid ja Reformierakond teatavad koostöösoovist, siis sõda alles nende poolt algab, ja tühja sest koroonast siis…