Delfi on alustanud kriminaalide otsimist erakondadest ning esimesed vitsad on juba saanud Eesti 200 ja EKRE, viimane eriti räigel moel.
Seda üritust ei saa valeks nimetada, kuid eelduseks oleks siiski neutraalne kajastus ja üldriikliku tausta kaasamine. Sellest viimasest aga selgub, et kriminaalkorras karistatuid on ühiskonnas tohutul hulgal ja kui EKRE-s on karistatud iga 40. liige, siis Eestis peaaegu et iga teine inimene.
Kohtupraktika analüütik Timo Reinthal kirjutas 2010. aasta mais analüüsi “Ülekriminaliseerimine”, milles sisaldub: “Seisuga 24. märts 2010 on karistusregistrisse kantud 580 397 kordumatut isikut. Kehtivad karistused kriminaalasja eest on 92 626 isikul, väärteoasjade eest 361 270 isikul. Seega on kehtivad karistused kokku 453 896 isikul. Võttes aluseks karistusregistrisse kantud isikud elukoha järgi (524 529 ja see hõlmab ka kustunud karistusi), on tööealisest elanikkonnast 55,6% olnud kantud karistusregistrisse. Kehtiva karistusega isikuid on Eesti elanikkonnast 26,3%.”
Õhtuleht kirjutas 8. novembril 2012: “Pätirahvas: karistusregistris iga teine Eesti inimene” järgmist: “Inimeste hulk karistusregistris aina kasvab. Kui paar aastat tagasi oli oma koht selles nimistus igal kolmandal inimesel, siis praegu saab öelda, et patune on peaaegu iga teine. Karistusregistris on värskeima seisuga tervelt 647 712 inimest!”
Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri 16. juulist 2013 räägib: “Karistusregistrisse on 2013. aasta juuni seisuga kantud 665 607 kordumatut isikut, sh isikuid, kellel on kehtiv karistus, on 261 480. Ainult väärteo eest on kehtiv karistus 171 194 isikul, ainult kuriteo eest 39 645 isikul ning nii kriminaal- kui väärteokorras on karistatud 50 641 isikut. Kehtiv karistus on seega 20%-l elanikkonnast, karistusregistrisse on olnud kantud (nii kehtivad kui arhiveeritud karistused) pooled elanikest. Arvestades asjaoluga, et enamiku süütegudest panevad toime tööealised isikud, on karistatud isikute osakaal veelgi suurem. Kehtivas õiguses võib lisaks ligi 400 kuriteo- ja väärteokoosseisule KarS-s leida ligi 900 väärteokoosseisu 147 haruseaduses, seega on meil kokku u 1300 karistusnormi.”
Kõik need viited pole mõeldud selleks, et õigustada kurjategijate olemasolu EKRE-s või teistes erakondades – Uued Uudised leiavad, et inimesed ei tohiks seadusi rikkuda ja erakonnad peaksid jälgima, keda nad oma ridadesse võtavad, seda eriti kehtiva karistusega inimeste ja retsidiivsete kurjategijate puhul.
Paraku, kui lähtuda karistusseadustikust ja karistatute arvust, võib eeldada, et kõiki mistahes karistatusega inimesi oma ridadest eemale jättes kuivavad erakonnad üsna väikeseks kokku. Eriti kui arvestada, et poliitiliselt aktiivsed inimesed on ühiskonnas vähemuses.
EKRE Naisühenduse esinaine Kai Rimmel kommenteerib seda nii: “Varsti tundub Eestis tekkivat olukord, et kui sind pole karistusregistris, siis pole sind olemas!”
Me võikski küsida endilt nii Kai Rimmeli kui ka Timo Reinthali analüüsi valguses: kas me pole liiga ülereguleeritud ja -kriminaliseeritud ühiskond? Kui aga vasakpoolsetel peaks kunagi õnnestuma vihakõne kriminaliseerimine, siis saabki EKRE-st krimierakond – Lääne-Euroopas on paljud konservatiivid juba samal alusel kohtulikult karistatud kasvõi ütlemise eest, et islam ei sobi Euroopasse.
Erakonnad võiks omavahel kokku leppida, kas kustutatud karistus peab olema takistuseks poliitikaga ühinemisel või mitte – küsimus on ühiskondlikus kokkuleppes. Praegune nõiajaht, puudutagu ta millist erakonda tahes, tundub kuidagi kunstliku kõmu tekitamisega tabloidväljaandes.
Edasi aga jääb põnevusega oodata, millal Joosep Tiks ja Priit Pärnapuu jõuavad valitseva ja seadustega püsti pahuksis oleva Keskerakonnani ja milliseid sõnu nende kohta kasutatakse.