Üks vasakpoolne ajakirjanik paljastas taas oma Antifa-näo, süüdistades siseministrit selles, et too ei soovi agressiivsete äärmuslastega kokku puutuda.
Hispaania kommunist Dolores Ibárruri kasutas kõnealust väljendit Hispaania kodusõja ajal Madridi piiramise (Madridi lahing) käigus, kui ta pidas 18. juulil 1936 oma kuulsa kõne “No Pasarán”, millest sai pärast seda rahvusvaheliselt tuntud antifašistlik loosung, kirjutab Vikipeedia.
Paris kirjeldab oma päevakommentaaris siseminister Mart Helme lähenemist Stenbocki majale kui Gruppenführer’i käitumist, poliitkamba „Jah vabadusele, ei valedele” tegutsemist aga kui kodanikuliikumist.
See kõik on vale – selle poliitseltskonna agressiivsus Stenbocki maja ees on juba ammu teada. Politseilint aga tekkiski tänu sellele, et ühe “vabaltvaletajate” miitingu ajal ei lastud ministrit majja sisse – piketeerijad seisid takistavalt tema ees ja nõudsid agressiivselt selgitusi.
Tööle minev minister aga ei pea rääkima inimestega, kellega ei saagi rääkida, sest nende ideoloogiline piiratus välistab dialoogi. Siseministri verbaalne ründamine ja füüsiline takistamine ei ole ei inim- ega kodanikuõigus.
Piketeerijate seas on inimesed, kes nõuavad riigieelarvest oma ideoloogiale raha, muuhulgas ka jooksvateks kuludeks – valitsushoone ees seismiseks aga on neil aega laialt käes.
Krister Paris teab ilmselt hästi, et Lääne-Euroopas eraldab politsei vasak- ja parempoolsete üheaegsete miitingute ajal erinevad jõud korrakaitsjate riviga – ja tavaliselt on nad näoga vasakpoolsete suunas, sest neilt on provokatsioone rohkem oodata.
“Kõigieestlased” ja “vabaltvaletajad”, marufeministid ja ellgeebeeteelased ei ole mingid kodanikuliikumised, vaid ideoloogilised rühmitused, mille eest peabki ministreid kaitsma.