Paistab, et Eesti Energiaga kitsamalt ja Eestiga laiemalt on ühel pool. Süsinikukraanid on kinni keeratud ja kivielektri abil enam majandada ei õnnestu. Muud korralikku elektrit aga ei ole – ja ilmselt ka ei tule.
Eesti Energia juhatuse esimees Andrus Durejko meenutab karumõmmi eelmise okupatsiooni aegse lasteraamatu kaanelt. Vaesekesel on kahvel tagumikus ja hädakisa ei taha lõppeda. Riigifirmade hästi makstud tippjuhid ei võta tavaliselt kahvlit jututeemaks. Kui nad midagi kritiseerivad, teevad nad seda mittemidagi ütlevas tehnilises slängis. Durejko lugu väljendab aga varjamatut meeleheidet ja lootusetust. Kriitika on allikat arvestades päris julm.
Ta kirjeldab, kuidas Euroopa heitkaubandussüsteemi muudatused toovad õlitööstusele sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva lisakoormuse. Tasuta kvootide vähendamine ja investeerimiskohustus võivad nelja-viie aasta pärast panna ohtu 4000 töökohta Ida-Virumaal, kus põlevkivisektor moodustab ligi 40 protsenti majandusest. Kaovad müügitulu, maksud ja keskkonnatasud. Tootmise sulgemine ei too Eestile isegi rohkem kvoodiraha, sest vabanevad kvoodid jäävad Euroopale.
Õlitootmisel on lisaks majandusele julgeolekumõõde. Kriisi ajal ei saa kodumaist kütust maailmaturult lihtsalt asendada. Kui kaevandused, õlitehas ja kivielektrijaamad ära kaovad, ei taastata seda enam niisama lihtsalt. Pealegi on ilma elektrita kaunis keeruline hakkama saada.
Kui juba riigifirma juhid väljuvad kontrolli alt ja räägivad avalikult tõtt, on halvasti nii elektri, tööstuse kui kogu riigiga. Isegi kroonuaadel on langenud masendusse. Kellel siis üldse on põhjust optimistlikult homsesse vaadata?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.10.2026