Minu arvates hakkab Eesti inimestel üha enam vajaka jääma loogilisest mõtlemisest, talupojalikust enesealalhoiuinstinktist ja elutervest egoismist.
Asemele on tulnud Läänest levitatav pseudosallivus ja -headus kõige ja kõigi vastu ning soov iga hinna eest maailma parandada, alustades seejuures kõige kaugemalt, mitte oma inimeste juurest.
Saagem aru, et hädasolijaid saab aidata vaid see, kel on endal kõik korras — tugev toob abivajaja mülkast välja, nõrk upub päästes ise, halvemal juhul koos päästetavaga. Eestlased ei ole majanduslikult tugevad, sest elavad juba ka ise suuresti euroabi toel, moraalselt muutuvad nad välisteguritest tingituna nõrgemaks, sest mõistusevastased ideoloogiad on mõtlemise sassi keeranud — me ei saa hakata kogu maailma valu hakata endasse imema, kui me pole ise oma valust lahti saanud. Ja meie valu karjub Lasnamäelt ja Ida-Virumaalt vastu.
Maailmavalu leevendades tasub alati jälgida, et see see ei kanduks üle meie enda hinge, et ta ei hakkaks meid murdma ja ei muudaks meid endid haigeteks. Muidugi on õilis võtta vastu Süüria sõjapõgenikke, kes tulid otse pommide alt, aga kui nad toovad oma sõja siia kaasa, on lisaks neile õnnetud ka eestlased, õnnelik aga pole enam keegi. Head tehes kingime me ära enda ja oma laste turvalisuse ning peame varsti ise seda otsima hakkama. Sakslased ja rootslased juba otsivad. Seejuures pole Euroopasse valguv mass ammugi enam sõja eest põgenev, see on hüvesid otsiv.
Süürias on sõda kestnud 7 aastat. Kui siia tuleb sealne pagulaspere, võib 90% kindel olla, et pereisa on kedagi sihikule võtnud ja päästikule vajutanud, ja kui ta on seda kordi teinud, on tema hing igal juhul mingil moel kalestunud. Vastutustundetu on see eesti mees, kes lubab oma tütrel selliste meestega tegeleda, olgu see siis pealegi pagulasabi korras. Mina näiteks küll ei tahaks, et minu tütar hoiaks käest kinni süürlasest naisesüütajal, kes Viljandis eesti neidudele oma rahvatantsu õpetas!
Kui Eestisse tulevad noored aafriklased, tundub paljudele, et lahe on võõrastega sõbrustada ja neid võõrustada. Aga ükski neeger pole mustanahaline ingel – võõrad on samasugused heade ja vigadega inimesed, nagu meid ümbritsevad eestlasedki ja neil võib samasuguseid sigadusi oodata, nagu teeb aeg-ajalt teie naaber või töökaaslane. Samas aga on nad ohtlikumad juba seetõttu, et nende mõttemaailm on hoopis teine — näiteks moslemite suhtumine naistesse ja koertesse on kristliku taustaga eurooplase omast kardinaalselt erinev.
Vaadake Aafrika sõdu ja te näete, et seal ongi oma iseseisvusaegadel probleeme lahendatud matšeetedega, nagu genotsiidi aegu Rwandas. Millegipärast arvatakse, et nemad võtavad meie mõttelaadi üle — aga ei, arvata võib, et suurem osa soovib hoopis seda, et me mõtleksime nii nagu nemad, ehk siis kohaneksime nende mõttelaadiga. Nigeeriast tuleb lausa igapäevaselt teateid vägivaldsetest konfliktidest — mis alust on meil arvata, et siiatulijad sellest puhtad on või et nad siin muutuvad?
Liberaalne mõttelaad nõuab muidugi, et me annaksime neile võimaluse. Aga miks me peame seda tegema oma turvalisuse arvelt? Neeger pole ehk eestlasest halvem, aga kindlasti ka mitte parem — nemad on oma kodumaa segi keeranud (kaks kolmandikku Aafrikast sõdib), meie mitte. Meil on õigus oma kodumaal kõige üle otsustada lihtsalt juba järjekorrareegli pärast — me oleme piltlikult võttes igas asjas neist järjekorras eespool. Maa on meie ühine kodu, aga meie korter on korras, nende oma mitte — miks me peaksime oma korterit nendega kompromissitult jagama?
Põhirõhk on mõistagi turvalisuse kadumisel, mis kaasneb võõrastega, aga on ka teisi tegureid. Ma ei pea ennast halvaks inimeseks, kui ma ei soovi võõraid siia. Ma lihtsalt ei soovi, et kui jalutan õhtul Pirita rannas, tuleb mulle järsku vastu kamp käratsevaid albaanlasi — ma lihtsalt ei taha seda, see pole minu nägemus rahulikust ja turvalisest elust! Mina olen eestlane ja mul on õigus siin otsustada, ja ma tunnustan albaanlase õigust mind Albaanias sama karmilt paika panna, kui ma teda häirin.
Sama on Kaljulaidi ja Randpere roosades unenägudes domineerivate neegritega, kes laulavad lauluväljakul “Eestlane olen ja eestlaseks jään” — ma ei taha kuulata väljakutäit mustanahalisi laulmas MINU laulu. Jah, minu laulu, sest Nigeeria ibol ja hausal on OMA laulud. Öelge, kumb on suurem pahalane, kas mina, kes ma tahan, et neegril oleks oma kultuur ja minul oma, või multikultuurne president, kes tahab, et meil mõlemal oleksid kõik kultuurid kokkupressituna, ja seega mitte ühtki kindlat? Kaljulaid ei taha lahjendada mitte ainult minu eestlust, vaid ka siia tulnud neegri aafrikapärasust, ta on mõlema kultuuri vaenlane.
Kogu see pikk jutt taandub ühele mõistele: oma kodu tunne. Me ei saa kunagi olla head võõraste vastu, kui anname selle nimel ära selle hea tunde, et oleme rahus oma kodus. See on kuritegu iseenda vastu. Kui me võtame vastu süürlased ja kasvõi üks neist teeb liiga eestlasele, oleme selle Maarjamaa inimese jaoks Eesti hävitanud, sest see riik pole oma inimest kaitsnud, pigem vastupidi, ta on kurjategija siia toonud. Vaielge mulle vastu, aga keegi ei tee mulle kunagi selgeks, et kamp albaanlasi ühel tänavanurgal, teine kamp neegreid teisel, jõuk moslemeid pargis ja mina nende vahel vangerdamas, peaks tähendama turvalist kodu igale eestlasele!
Ma hakkan tõsiselt võtma iga sallivuslast, kes võtab enda juurde pagulase või töötab temaga vabatahtlikkuse alusel; igat poliitikut, kes annab oma maakodu pagulaskeskuseks; igalt toleranti, kes ohverdab kümnendikku palgast pagulasfondi ja nii edasi. Paraku on kõik pagulaste ümber toimuv nii kahekeelne, survestav, ebademokraatlik ja häiriv, et head suhtumist nendesse ei saagi Eesti tekkida. Praegune poliitika viib selleleni, et Eestis ei tunne ennast hästi ei tulijad ega olijad, kohustuslik armastus ei tee kedagi õnnelikuks, ühiselt jagatud vaesus teeb kõiki üheskoos veelgi vaesemaks ja Euroopa muutub Aafrikaks põhjamaises kliimas.
Kui keegi sellest jutust aru saada ei taha, siis selgitan lihtsamalt ja materiaalsemalt — ma pole 27 aastat Eesti riigile makse maksnud selleks, et võõras siia tuleks ja mu kodu läbikäiguhooviks teeks!