Hiljuti algatas majandusminister Erkki Keldo homode priviligeerimise programmi – ja seda ajal, mil majandus on augus ning tarbijahinnaindeks tõusis möödunud aastal 4,8 protsenti.
Reformierakonna vildakas valitsemine ei mõju laastavalt ainult poehindade ja maksutõusude kaudu. Olukorras, kus valitsuse ministrid ei võta millegi eest vastutust, inimeste tahtest sõidetakse teerulliga üle ning riigis kehtestatakse ebademokraatlikku jälgimis- ja karistamisühiskonda, kandub negatiivne impulss kogu ühiskonda, hävitades selle sidusust.
Ilmselt on hävitustöö jõudnud ka töökeskkonda, kus ettevõtjad otsivad odavat võõrtööjõudu, kehtestavad ideoloogilisi reegleid nagu soolised “triibulised nimekirjad” ja vähemuste kaasamine, ning ettevõtlus allutatakse kliimavõitlusele – igatahes tundub, et ka lõhe tööandjate ja -võtjate vahe käriseb laiemaks. Nagu kogu ühiskonnas, mida raputab “liberaalsete uusväärtustega” tekitatud väärtuskonflikt.
Hukutavalt mõjub ka majanduse allakäik, kus riikliku maksupoliitika ja kõrgete elektrihindade tõttu on ettevõtlus pärsitud, üha enam firmasid lõpetab tegevuse või rabeleb majandusraskustes, mistõttu ei suuda nad enam normaalset töökeskkonda hoida. Majandusministril on esikohal homolembus, mitte majandus.
Ettevõtluses on miski päris katastroofiline, kui töötajad ei ole rahul olukorraga oma töökohal, nad ei panusta oma töösse kogu hingega, vaid otsivad uut töökohta. Tegu pole mingi juhusliku arenguga, vaid toimuv näitab, et Eesti on arenenud väga vales suunas – püsiv töökoht on kaotamas tähtsust. Samas üritavad näiteks tuulearendajad inimesi püüda odava nõksuga, rääkides “uutest töökohtadest”.
BNS vahendab: “Tööportaali CV.ee värske tööturu monitooring näitab, et miinimumpanusega töötamine ei ole Eestis enam harv nähtus; uuringu kohaselt tunnistab 42 protsenti Eesti töötajatest, et nad on viimase 12 kuu jooksul teadlikult vähendanud oma panust töösse.
CV.ee tööturu monitooringus osalenud töötajad toovad panuse vähendamise peamiste põhjustena välja nii palga kui ka juhtimise ja tunnustamisega seotud probleemid. 61 protsenti nimetas, et pingutust ei märgata ega tunnustata, 57 protsenti märkis ebapiisavat palka ning 47 protsenti kurtis kehva juhtimise üle.
„Tegemist ei ole töötajate ükskõiksuse või laiskusega, vaid teadliku reaktsiooniga töökeskkonnale,“ ütles CV.ee kommunikatsioonijuht Karl Oder. „Kui inimene tunneb, et tema pingutust ei märgata või et lisatöö ei too kaasa ei tunnustust ega paremat tasu, on oodata, et töötaja piirdub miinimumpanusega.“
Uuring kinnitab, et palk on endiselt keskne probleem. 53 protsenti töötajatest, kes kaaluvad või on otsustanud töökohta vahetada tunnistavad, et nad ei ole oma palgaga rahul. Võrreldes eelmise aasta uuringu tulemustega on vähenenud rahulolu juhtimisstiiliga. Kui eelmisel aastal ei olnud 23 protsenti vastajatest rahul, siis sellel aastal on see protsent tõusnud lausa 40 protsendini.
„Numbrid näitavad, et miinimumpanusega töötamine ei teki tühjalt kohalt. See on kombinatsioon palgaootustest, juhtimise kvaliteedist ja sellest, kas töötaja tunneb end väärtustatuna,“ lisas Oder. „Tööandjate jaoks on see selge hoiatus, pühendumust ei saa eeldada, seda tuleb teadlikult kujundada.“
Tervelt 83 protsenti inimestest on avatud uutele tööpakkumistele, selgus CVKeskus.ee tööportaali ja Palgainfo Agentuuri küsitlusest, milles osales üle 4500 inimese.
Tööturuküsitluse tulemused näitavad, et suurem osa inimestest on avatud uutele tööpakkumistele. Viiendik töötajatest otsib ise aktiivselt tööd, kolmandik jälgib töökuulutusi ning pisut vähem kui kolmandik on avatud ka tööandjate pakkumistele.
„Vaid 17 protsenti töötajatest ei ole üldse töökoha vahetamisest huvitatud, mis on madalaim näitaja viimase nelja aasta jooksul,“ ütles CVKeskus.ee turundusjuht Henry Auväärt.”
See olukord viib ilmselt selleni, et ettevõtjad orienteeruvad veelgi rohkem sisserändele, mis tekitab omakorda veelgi suuremad poliitilised, julgeolekulised ja demograafilised probleemid.
Uued Uudised