Tänasel päeval peab iga mees valima sõnu, muidu hekseldatakse ta feministlike fuuriate poolt ruttu tükkideks. Aga need vaheldumisi pisaraid ja küüsi kasutavad olevused ise ennast tagasi ei hoia.
Praegu saab kuulda järelkajana, kuidas presidendiks pürgiv naine ütles teisele kuulujuttude kontekstis: võiksid olla meelitatud, et meedia esitab sind pandavana. Võib vaid ette kujutada, mida öelnuks ühiskond, kui see soovitus tulnuks konservatiivist mehe suust. Aga seda, kui naised teisi naisi mõnitavad, peetakse justkui normaalseks.
Imelikke ütlemisi kuuleb teisigi. Väidetav konservatiiv Riina Solman ütleb, et naise ja kristlasena valiks ta Ülle Madise. Sellise loogika põhjal peaksid mehed Mart Helme või Tiit Landi valima.
Miks peab naine tingimata naise valima ja seda justkui üleskutsena kuulutama? Palju räägitakse sugude ebavõrdsusest ja soolistest stereotüüpidest, aga naised ise kasutavad väga julmalt oma soolist seisundit ära – kui vaja, viidatakse sellele, et nad on ju naised, õrnad müürililled, aga teises situatsioonis küsitakse jällegi, et miks te sugudel vahet teete, ja sageli tambitakse meeste peal kontsadega.
Muidugi valib Solman naisena naise, aga miks on vaja seda serveerida mingi vihjena, et kõik peaksid seda tegema? Ja miks peab presidendi valikul sisse tooma soomomendi? Võib-olla on tähtsam kompetents või riigimehelik(naiselik) käitumine? Solmani sõnad mõjuvad just vastupidiselt sellele, mida ta ilmselt lootis.
Kuidas naised ise ennast tunnevad, kui nad pääsevad kuskile juhtivkohale nn triibuliste nimekirjade või sooideoloogia alusel? Kas peaasi on kõrge palk ja soe tool või hakkab mõte tööle ka selles suunas, et kas ma sain nüüd edutamise, sest olen tark, või seetõttu, et nimekirja oli naissoost töötajat vaja?
Kui Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas nn päikesetõusuvalitsuse tegid ja seda naiste võiduna serveeriti, hoiatasid targemad naised, et kui soole nii palju rõhku panna, on ka ka kaotused naiste omad. KaKallas keeraski Eesti majanduse vussi, KriKallas laamendab haridussüsteemis, Liisa Pakosta tassib välisvange kohale, Yoko Alender paneb gretathunbergit, nüüd hakkab Ülle Madise ühiskonda lõhestama…
Naised pole paremad ega halvemad kui mehed, aga naispoliitikute puhul kandub asi äärmusesse – just naispoliitikud toovad võõrvange ülikoolilinna ja lõhuvad eestikeelset haridussüsteemi puhvaika ja balalaikaga.
Naiste endi jutte oma soo õiguste kaitsmisest ei toeta ka see, kuidas nad ise üksteist ründavad. Kui Kert Kingo ministriks sai, ei tundnud sotsitarid ja emaoravad sugugi headmeelt ühe naise edu edust, vaid just nemad tampisid teda maa sisse. Teadagi, teise hõimu naiste sündroom, võõraid naisi võib ka vägistajate kätte anda. Sealhulgas verbaalsete vägivallatsejate, nagu Jürgen Ligi, läbi mäluda.
Naised, naised, mis te teete…
Uued Uudised