Ükski liberaalist poliitik ei väsi kordamast, kui oluline olevat rohepööre, kliimavõitlus ja CO-heite vähendamine, kuid kõige selle tagant paistavad sageli hoopiski eurorahade pakid.
Euroopa Liit on kaasa läinud Greta Thunbergi hüsteeriaga ning jaotab nüüd isegi pandeemia-põhiseid taastefondi rahasid ainult rohetempliga, mistõttu iga Brüsseli sent peab olema kuidagi kliimapaanikaga seotud. Nii tähendavadki eurorahad edaspidi rohehuntidega kaasaulgumist.
Üks Eesti mõjukamaid omavalitsusjuhte on eravestlustes tunnistanud, et kui tema omavalitsus rohepööret ei ülistaks, jääksid paljud eurorahad lukku – selleks, et arenguks vahendeid leida, peab kliimavõitlusi toetama. See on küll juba tuntud “pakazuhha”, aga euroliit on reeglid nii paika pannud – kuigi kogu kliimakampaania on parasjagu nõukogulikult absurdne.
Ilmselt saavad paljud Eesti poliitikud aru, kui vale on jälle sovjetlike kampaaniate järgi elada ning kui ohtlik on see meie energeetilisele julgeolekule ja sotsiaalsele stabiilsusele Ida-Virumaal, kuid nagu varem määrasid kõik ära Moskva limiidid ja fondid, nii määravad tänase ära Brüsseli eurotoetused.
Muide, sama mängu mängib ka Hiina, kes lubab rahvusvahelises mastaabis vähendada oma ülisuurt CO-heidet, kuid ehitab ise hoopis söejaamu juurde ja pärast kratsib avalikkuse ees irvitavalt kuklat: näe, rohepööre ei õnnestunudki. Ise aga projekteerib juba järgmist saastavat elektrijaama.
Muud varianti tõenäoliselt tänapäeval polegi – võta aga eurorahad vastu ja tee võimaluse piirides sellega midagi mõistlikku. Ainult et kõik absurdikampaaniad kukuvad nagunii ükskord läbi.