Kui lüüa lahti Eesti Päevaleht, näeb riburada lugusid väidetavast fašismist ja diktatuurist USA-s, hirmsast Trumpist ja õnnetutest USAID-i nutsust ilmajäänutest, sekka ka kõva vaenukõnet EKRE pihta, kes leidis tee sõltumatuks e-valimiste kontrolliks – kõik need kaarelsonid ja moorad on lausa vihavahus.
Mitte kedagi ei hoia tagasi see, et järgmised neli aastat tuleb Eestil Venemaa agressiivsuse süvenes vaadata liitlasi otsides just Ameerika poole, sest Ukraina abistamisel hädas olev EL (NATO Euroopa liikmesriigid) ei saaks iseendagagi hakkama. Ideoloogilisest vihast värisedes raiutakse läbi liitlassidemed uue Ameerikaga – on ilmselge, et USA saatkond teeb meediamonitooringuid ka EPL-i/Delfi/Eesti Ekspressi kohta.
Paljud inimesed on ajakirjanduse sellisest valikust nördinud. Kui EPL teeb otsest ideoloogilist tööd, siis uudiseid välisagentuuridest vahendav BNS võiks valida mõne teisegi uudisteallika peale äärmusliberaalse AFP (France Presse), kelle uudised on reaalsustaju täiesti kaotanult Trumpi-vaenulikud, baseerudes enamasti vaid presidendi mahlakast keelepruugist leitud ütlustele, mis kujundatakse uudisteks. BNS-i valvetoimetaja võiks uudistest kasvõi “paremäärmuslik” asemele kirjutada “parempoolne” ja uudis oleks rohkem objektiivne.
Aga EKRE esimees Martin Helme on öelnud ilusad sõnad: “Sotside kiun on muusika minu kõrvadele!” Just nimelt – mida tigedamaks lähevad delfikad, mida valimatumad on nad sõnakasutuses, mida rohkem nad mürki pritsivad, seda rohkem paistab välja see, kuid paanikas nad on. See on kaotajate jõuetu viha, kuid siiski nurka surutud rottide ohtlik raev.
Ei oskagi öelda, mis ajast klassikaline Lääne demokraatia valele teele läks. Ilmselt sellest ajast, mil liberaalid valisid seniste liitlaste konservatiivide, traditsionalismi hoidjate asemel liitlasteks vasakpoolsed uusmarksistid, kes tõid liberalismi ohtralt mürki, vähirakke, mässuideid, barrikaadipoliitikat, totalitarismi.
Praegu on alanud omamoodi rekonkista, vastupidine protsess, mis puhastab ka liberalismi, Läänel on potentsiaali naasta demokraatia, sõnavabaduse, normaalsuse ja traditsionalismi juurde. Need protsessid on käivitunud, võitlus tuleb valulik, aga see on möödapääsmatu.
Seepärast pole väga vaja muretseda verbaalse kõhulahtisuse pärast vasakväljaannetes ja veel parem, seda saasta pole vaja lugedagi. Kui pole lugejaid, tõmbub ka ajalehtede ideoloogiline raamistik kokku, hakates räuskajaid endid lämmatama.