Ühistranspordi reklaamiekraanil jookseb tekst: “Kedagi ei tohi külmaks jätta! Aitame ukrainlastel külm talv üle elada.” Miski selles õilsas üleskutses jääb kriipima ja selleks on käskiv kõneviis.
Eestis ja kogu sallivliberaalses süsteemis häirib kõvasti see, et kõik inimlik on tehtud kohustuslikuks ja “empaatia puudumisel” ka karistatavaks. Kui kusagil väljaspool Eestit juhtub mingi häda, siis kõlab kõigepealt üleskutse neid aidata, siis järgneb surve, et kõik appi tõttaksid, siis nende häbistamine, kes mingil põhjusel kõrvale jäävad, ja lõpuks nende demoniseerimine. Kui omad inimesed on hädas, siis nemad jäetakse praeguses riigis üldse tähelepanuta.
Meil on ühiskonnas lausa “revolutsioonivalvurid” välja kujunenud, kes valvavad, et kõik oleks “sallivad”, “head” ja inimlikud, ja kui nende arvates keegi “headuse standarditele” ei vasta, algatatakse nende vastu nõiajaht koos ristilöömisega.
Ei küsitud rahvalt midagi ei kooseluseaduse, 2015.-2016. aastate pagulaskvootide, kliimavõitluse, vaktsineerimise ega Ukraina sõja järelmite kohta – riiklik propaganda määras ära seisukohad, millele kodanikud peavad vastama, ja kes raamidesse ei mahu, on “lamemaalane”, rassist või “Kremli agent”. “Kohustuslik sallivus” on riiklik poliitika, mille järele valvavad nii jõustruktuurid, võimu ihumeedia kui ka ideoloogilised hungveipingid mingitest tühisüdamete MTÜ-dest.
Aidata on vaja paljusid, kuid abikäe sirutamine peaks olema südame otsus, mitte ideoloogilise ja riikliku surve tulemus. Miks ei võiks olla lihtsalt “Aitame Ukraina talv üle elada!”, ilma käsuta “Ei tohi külmaks jätta!”
Mõistusega inimesed saavad aru, kui neile survet osutatakse, mis siis, et õilsa asja nimel, ja enamasti hakkab see tekitama trotsi, eriti kui üleskutsed esitatakse pidevalt ja agressiivselt, ning lõpuks tekib paremal juhul ükskõiksus, halvemal juhul vastumeelsus, mis paneb tegutsema vastupidiselt.
Eestis aga on see kohustuslik sallivus või nõue, et “peab aru saama”, juba massiline ja seda kinnistatakse ka seadusandlusega (kavandatav vaenukõneseadus ja rida teisi jälgimisele, piiramisele ja karistamisele suunatud seadusi). Inimestele keelatakse riiklikul tasemel olla vastu tuuleparkidele, vaktsineerimisele, sisserändajatele ja paljule muule, mida võimurid tahavad ellu viia. Kuigi alati pole otsest käsku, vaid see on mõnikord ka kaudne, siis surve “õigesti mõelda” on siiski ülitugev ja see viitab süvenevale totalitarismile – kodanike ei tohi omada oma arvamust, mis erineb võimulolijate omast.
Poliitanalüütikud räägivad juba ammu, et inimlikkuse, armastuse, hoolivuse, sallivuse ja seksuaalsuse on endale monopoliseerinud uusmarksism ja see väljendub ka riiklik-ideoloogilises surves olla kohustuslikult “hea” koos karistusega, kui ei ole. Paljud, eriti noored ja naised, lähevad selle võltsheadusega kaasa ja leiavad enda peagi barrikaadidel teiste pihta tulistamas, sest sotsialismiideed lõpevad alati vereojades.
Võib-olla on siin olemas üks spikker: nimelt kui teilt nõutakse käskivas kõnevormis “heaks olemist”, siis pole selle taga grammigi headust; see võib tulla vaid südamest ja südamlikkust saab teiselt inimeselt ainult paluda.
Jüri Kukk, toimetaja