Sel nädalal läks igavikuteele üks tuntud poliitik ja see kurb sündmus on vallandanud sotsiaalmeedias tõelise tormi. Osad inimesed räägivad temast kui suurmehest, teised tuletavad meelde, et surnutest halba ei räägita, ja kolmandad ei varja, et nemad leina ei tunne.
Üks naine kirjutab, et kõrvaldab oma sõbralistist kõik “ilkujad” ja pühapäeva hommikul oli ta jõudnud juba 150 inimest kõrvaldada. See arv paneb mõtlema ühe kommentaatori lausele, et inimene peaks ka ise elama nii, et teda hästi mäletataks.
Kõnealune poliitik aga on meelde jäänud Isemajandava Eestiga (IME), mis nägi ette isetegutsemist ikkagi Nõukogude Liidu koosseisus, ja kahe lõpliku lahenduseta jäänud suure raha-afääriga. Kui räägitakse kümnest miljonist dollarist, siis on selge, kellest on jutt.
Sellelt poliitikult pärinevat ka väide, et 70% rahvast on purulollid. Pole siis imestada, et “ilkujaid” nii palju on.
Surnutest halba ei räägita, väidavad paljud. Aga selge on ka see, et kui meedias ülistatakse lahkunut kui suurt riigimeest, kes olevat Eesti heaks väga palju teinud, siis katkeb kannatus ka neil, kel on meeles VEB Fond või seesama dollaritelugu. Kõnealune inimene oli väga vastuoluline ja seda ei muuda miski.
Ladinakeelne ütlus, millest hiljem on eestikeelsena tuletatud, et surnutest ei räägita halba, kõlas originaalis tegelikult nii: “Surnutest räägitakse kas õigust või üldse mitte midagi”, mitte aga “Surnutest räägitakse kas head või mitte midagi”. Viimasel juhul puuduks meil võimalus käsitleda äärmiselt paljude ajalooliste isikute elu ja tegevust.
Aga selle repliigi põhjuseks on pigem see, et selle poliitiku mälestust kaitsevad need inimesed, kes pärast Charlie Kirki mõrvamist postitasid ise sotsiaalmeediasse arvamusi: sai, mida tahtis. Või siis teevad seda inimesed, kes on tollaste “ilkujatega” ühes paadis. See on ülimalt jõhker kahekeelsus.
Suid ei sulge ka kümme vihakõneseadust ja austust kellegi vastu ei saa peale sundida. Parim asi, mida inimene saab teha, on elada nii, et keegi sinu surmateadet rahuloluga vastu ei võtaks. Oma mälestuse eest peaks ka ise eluajal võitlema.
Koos selle poliitikuga kadusid ka paljud niidiotsad sellest, mis juhtus Eesti Vabariigi telgitagustes alates 1991. aastast. Ta oli ka Sorose-mees – ja võib arvata, mis juhtub siis, kui too maailmalammutaja kord sureb. Soros vihkab inimkonda ja too vihkab teda vastu. Vähemalt konservatiivne, rahvusmeelne ja rändevastane osa sellest.
Uued Uudised