“Mulle räägiti, et president olla käind nädal tagasi kaardimoori juures. Kurtnud oma rasket elu, et kuidas asjad ei taha kuidagi õnnestuda, ehkki tema kõigest väest ponnistab.
„No misasi sul siis parasjagu käsil on?“ küsind kaardimoor. „Mis vaevab sinu südant? Mis minult nõuad sa?“
„No mul tuleb Roosiaias suur pralle,“ ohand president. „Tahaks endale hoopis teistsugust rahvast sepistada. Progressiivset ja avatut. Aga kuidagi ei tule välja.“
„Eks see sõltu materjalist,“ arvand kaardimoor. „Eestlased on vintske materjal. Mismoodi sa neid siis sepistad?“
„Toksin siit ja toksin sealt,“ seletand president. „Koputan mõistusele ja südametunnistusele, aga kuidagi ei mõika. Hakka või arvama, et olengi üks soss-sepp.“
Kaardimoor uurind nüüd oma kaarte ja öeld: „Sellest jääb väheks, kui sa oma vasaraga toksid.“
„Kas läheb sirpi ka vaja?“ ehmatand president selle uudise peale.
„Ei, hoopis suurt sepahaamrit,“ muhelend kaardimoor. „Vot kui sellega korra virutad, siis ümberringi kõik jääb vakka. Nagu oleks kits sabaga löönud või vana Juhan, naljahammas, andnud paugu karja sekka.“
„Vot selline asi kuluks mulle ära küll,“ kiitnud president takka. „Aga see riistapuu on vist minu jaoks liiga raske. Ma justkui kergema tööga harjund.“
„Vaat kus narr, tema läheb ise sepavasarat viibutama!“ naernud kaardimoor põrinal. „Õige sepp toksibki väikse haamriga ja näitab õige koha ette. Vot sepasell virutab sinna oma vasaraga sellise mataka, et vaata ja imesta.“
„Ossa raks,“ imestand president. „Selline abiline kuluks mulle küll ära. Tead sa mõnda head virutajat, kes seda tööd mõistab?“
„No Julianast paremat põrutajat ma ei tea,“ lausund kaardimoor mõtlikult.
„Välk ja pauk, Juliana võtamegi!“ rõõmustand president.
„Einoh, kena keik, ainult et Juliana ei saa tulla, Juliana on surnd.“
„Isver-susver, kas ma siis pean tõesti ise seda hirmrasket riistapuud viibutama hakkama?“ ahastand president.
„No vaatame, mis siin teha annab,“ kostnud selle peale kaardimoor ja pannud presidendile kaardipaki nina alla. „Tõmba endale siit üks.“
President pand silmad kinni ja tõmmanud. Teinud siis silmad lahti ja langend näost ära – olla olnud vene kaart.
„Sellest tuleb ainult jama!“ vahtind ta ehmunud näoga enda ümber, et ega pahandus juba majas ole.
„Aga just selle peal sa ju väljas oledki,“ vaadand kaardimoor talle rangelt otsa. „Et oleks segadust ja tohuvabohu, nii et ükski elav hing enam aru ei saaks, kus on üleval ja kus all, kus on tõde ja kus vale. Ega siin vene kaardist paremat olegi. See oleks justkui trumpäss sul käises. Vot kui sellega õigel ajal lauda virutad, siis lööd ühiskonna lõhki kui tammepaku!“
„Aga kellele ma selle vasaraviibutamise usaldan?“ urgitsend president edasi.
„Pea nüüd natukeseks suu, las ma uurin,“ torisend kaardimoor ja laotand oma paki laiali. Siis löönd ta nägu särama, ise aga kiitnud: „Näe, just selline tubli sepasell sulle ära kulubki. Sveta on ta nimi, tema juba risti ette ei löö. Kui vaja põrutada, siis annab täie rauaga!“
„No mis ameti inimene ta on?“ uurind president ääri-veeri. Kesse siis ikka põrsast kotis osta himustab.
„Multitalent!“ kostnud kaardimoor uhkelt. „Mõistab tantsida, kirjutab roppe luuletusi, ja kui vaja, keerab kunstkoppi kokku.“
„Mulle on räägitud, et Lennart olnuvat ka kõva tantsumees, tal põld sõnu vajagi. Kõik diplomaatilised asjad ajand kehakeelega korda,“ tulnud presidendile korraga meelde.
„Lennu-taat oli lihtsalt talent, aga Sveta on meil professionaal,“ öelnud kaardimoor vastu. „Ainult et tema kehakeel on venekeelne.“
„Kipub ropendama või“ ehmund president selle peale.
„Misasja sa pirtsutad, tahad et sind russofoobiks hakataks pidama või?“ tõrelnud kaardimoor. „Igal rahval on oma omapära, mida peab austama ja võimaluse korral üle võtma. Aga kehakeel on tal tõepoolest pisut robustne – viibutab rusikat, torkab trääsa nina alla või näitab keskmist sõrme. Kui hoogu läheb, siis tõmbab undruku takka üles ja näitab tagumikku.“
„Vägev, just sellist julget naisterahvast mul vaja lähebki,“ rõõmustand president. „Teda sotsid kiidaksid!“
„Küllap kiidaks meediagi takka!“ muhelnud kaardimoor.
„Mida ta siis teha mõistab?“ uurind president.
„Õuduspilte maalida,“ praalind kaardimoor. „Sellest kuidas meie riigis venelasi taga kiustakse, päevast päeva naisi, noori, vähemusi, võõrtöölisi, tööandjaid ja riigiametnikke alandatakse. Ja sellest, kuidas täies jõus noored absa-lubsa-luutse vaesuse käes virelevad.“
„Ei tea, kas seda viimast pruugib öelda,“ kahelnud president. „Ma olen ise rääkinud ja teisigi õpetand ütlema, et eestlased pole veel kunagi nii hästi eland kui praegust.“
„Aga sellelt taustalt ongi soodus venelasi vaesemaks tinistada,“ arvanud kaardimoor. „Ja ära sa selle asja pärast nii palju muretse. Peaasi, et see ettevõtmine annaks tulemust. Kui Juliana Moskvas kõnet pidas, oli Eesti Wabariigil kohe lõpp peal. Ega Sveta siis kehvem ole!“
„Ole sa tuhandest tänatud,“ ei jõudnud president teist ära kiita. „Südamel hakkas kohe kergem.“
Ja lasknudki Svetakese Roosiaias rahva peale lahti. See lõrisenud ja lärmanud, nii et vähe polnud. Kas sel kõigel ka tellmannlikku tulemuslikkust on, eks seda saame õige pea näha.
Seni aga mälestame seltsimehi Moolotovi ja Ribbentroppi, täna ju nende nimeline tähtpäev. Noh, mehed, kus te kleidid on, kohe läheb tantsuks!”
Vahendas Roosa Udu
