Maailm ei ole alati selline, nagu seda sotsiaalmeedia postitustes või lahingublogides maalida armastatakse, kus rindejooned joonistuvad sirgelt ja vastase kokkukukkumine on alati vaid paari nädala või ühe kiiresti saabuva ravimatu haiguse kaugusel.
USA luureraportite viimased hinnangud ja analüüsid sunnivad Washingtonis esitama ebamugavaid küsimusi liitlasriikide tegeliku valmisoleku kohta. Samal ajal kui lääne liitlastel tuleb reaalselt kalkuleerida nappiva lahingumoona, raketivarude ja mitmel rindel korraga hakkamasaamise üle, on Eesti poliitikas endiselt ruumi hoopis teist laadi ekspertiisile.
Meie sisejulgeoleku tüür on usaldatud mehele, kelle karjääri üheks silmapaistvamaks vundamendiks oli pikk ja järjekindel tegevus sõjablogijana. Selle analüütilise koolkonna kohaselt pidid vaenlase tankid ja raketid otsa saama juba mitu aastat tagasi, rääkimata naaberriigi valitseja korduvatest ja pea sajaprotsendilise garantiiga väljakuulutatud tervislikest lõpuseisunditest.
Reaalsus osutus paraku proosalisemaks – tollased lennukad prognoosid haihtusid, kuid tehnikat jagub ja agressiivsus ei näita raugemise märke. Blogipidamise kuldajast on aga liigutud otse valitsuskabinettidesse, kus virtuaalsest reaalsusest tuttav retoorika on saanud ametlikuks sisejulgeoleku osaks.
Ministeeriumi juhtpositsioonilt kuuleb nüüd avaldusi, mis panevad küsima, kas riigi kriisivalmidust juhitakse samasuguste optimistlike soovmõtlemiste pealt nagu kunagisi sotsiaalmeedia postitusi. Sõjablogija tase on jäänud samaks, ainult vastutusala on muutunud murettekitavalt suuremaks. Kui Washingtonis muretsetakse reaalse lahingumoona ja NATO idatiiva kaitsetahte testimise pärast, siis meil näib piisavat vankumatust usust, et ohud lahenevad iseenesest või järjekordse intervjuu vahendusel.Blogipostituste ja tegeliku riigijuhtimise vahe seisneb selles, et valede prognooside eest ei saa sotsiaalmeedias lihtsalt miinuseid, vaid panused on päriselus kirjutatud meie kõigi turvalisuse arvele. Tõsiste julgeolekuraportite taustal mõjub kunagiste eksitavate ennustuste asendamine veelgi kummalisemate väidetega ohumärgina, mida pelgalt irooniaga enam varjata ei õnnestu.
Rainis Lipstok