Võõrtööjõu ja maasikakorjamise küsimus on eestlased taas kahte lehte löönud – üha vähemaks jääb meid ühendavat.
Eestimaa venelastel on kaks teemat, mille vastu keegi kogukonnast kunagi ei lähe – “võit” Teises maailmasõjas ja õigeusu kiriku tunnistamine. Mitte ükski vene poliitik ei julgeks kritiseerida pronkssõduri juures toimuvat või venelaste seas üha populaarsemaks muutuvat religiooni, ka mitte eesti keelt vabalt rääkiv poliitik, olgu see Kaljurand, Ladõnskaja Kubits või Ossinovski – ta muutuks kogukonnas kohe omamoodi paariaks ja kaotaks oma mõju. Isegi kooseluseaduse kaudu saabunud homoagendat ei julgeks paljud avalikult toetada, peale kolme eelnimetatu.
Eestlastel sellist ühendavat eesmärki enam pole – võinuks olla oma riigi ja rahvuse hoidmine, aga seegi enam ei ühenda, vaid lahutab. Suur osa meist annaks võimu ära Brüsselisse ja lubaks Eesti võõraid lahkelt täis. Meie ajalugu, nagu Tartu rahu, iseseisvuse kaotamine 1939. – 1940. aastatel, vastupanu 1944. aastal ja paljud muud teemad on juba eestlasi lõhestavad.
See on rootslaste enamiku tee, kes on oma maa, identiteedi, kultuuri ja rahvuse multikultivaltsidest juba läbi lasknud ja kõike seda häbenema asunud. See-eest moslemid oma no-go-tsoonides on sedavõrd oma traditsioonides kinni, et sülitavad ka tervele riigile koos oma seaduste ja repressiooniaparaadiga.
Eesti maasikas, see lõhnav ja magus amps, on eestlased järjekordselt tülli ajanud. Kuigi keegi usub, et see on juhus või meie endi riiakus, siis ta eksib. Kellelegi on vaja, et iga asi meid kohe barrikaadidele suunab, sestap võimendatakse iga lahkheli kohe kodusõjaks. Või nagu ütleb Elke Lillemets: valitsus olevat alustanud sõda maasikakasvatajate vastu.
Eestlastel on üks ühendav lüli siiski alles ja ootamas – oma maa, rahva, keele ja kultuuri hoidmine. Tõsiselt tegelevad sellega ainult rahvuskonservatiivid. Teised tahavad olla üks Põhjamaadest, nagu multikultihullusest täiesti segi Rootsi ja Soome. Ühenduslüli on katkenud.
UU