Naljakas on näha, kuidas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna populaarsusest kadedad konkurendid või lihtsalt konservatiivide vihkajad, üritavad EKRE liidrite Mart ja Martin Helme stiili üle võtta ja jäljendada samal ajal seda stiili teravalt kritiseerides.
Seni vohanud mittemidagiütlevas poliitkorrektsuses, kus jutt käib ümber nurga ja paljusõnalistes lausetes ei ole mingit sisu, on EKRE kaudu poliitikasse jõudnud otseütlemine mõistetavalt esialgu ehmatav, kuid sellega võiks juba ära harjuda ja nautida rock’n’rolli ka muidu kuivas poliitikas.
Saagem aru, jutt nn EKRE retoorikast on juba nii kulunud, et paremkonservatiivide vastaste hädakisa ei pääsegi mõjule.
Nii ongi hakatud Helmete harrastatavat kujundlikku keelt, metafoore, kalambuure, elavaid näiteid ja mahlaseid võrdlusi teiste poolt üle võetama. Paraku joostakse aga sellega lati alt läbi, sest see kunst nõuab ka teatud omadusi, millest üks on näiteks erudeeritus.
Kui räägitakse Helmete häirivast retoorikast, siis tuleks esmalt mõelda, mille kohta täpselt ja mida üldse öelda taheti selmet hakata levitama paanikat, õhutama viha ja näidata solvumist.
Küll aga lajatab mõnigi vastaspool EKRE kohta otse ja labaselt, aga see pole ometi see stiil, kullakesed!
Võib juba nüüd kindel olla, et Helmete mõnedki väljaütlemised ongi juba juurdunud folkloori, kuigi mõnigi on ammu enne klassikaks saanud, kusjuures paljud neist pole teps mitte õhust võetud, vaid kontekstides täiesti pädevad
Viimatine näide hobusevarastest on ehe tõend sellest, kuidas ei teata (või tehakse nägu, et ei teata), kust selle väljendi juured on.
Kui meie rahva tüvitekstist – A. H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“ – leiame Oru Pearu muretsemas selle üle, et naabrimees saadab Indreku maalt linna, talutöö asemele „hobusevargaks“ õppima, siis pole see ju mõeldud sellisena, et Mäe Andres tahabki oma pojast pätti teha, sellest peaks isegi Tallinna Ülikooli lõpetanud aru saama. Indrek, muide, on Tammsaare enda prototüüp.
Kirjandusest leiame sama kujundit küll ja veel, kui nimetada Vallakut või Gailitit.
Ühtäkki aga tekivad solvunud õppejõud ja „peda“ lõpetajad, kes nõuavad vabandust. Aga kui vaatate rahulikult, mida tegelikult Mart Helme öelda tahtis, siis näete, et jutt käis kõigest muust, kui sellest, et kõik selle õppeasutuse lõpetanud on kriminaalid. Sellest lihtsalt pole kasulik aru saada.
Muide, ülikoolide edetabelis, mille koostas CVOnline ja kus küsiti lõpetajate nõudluse kohta tööturul, oli Tallinna Ülikool viimaste seas. Aga see selleks. Tallinna Ülikool on vaid üks, kõige värskem näide.
Aga räägime siin retoorikast üldisemalt. Nimelt võiks poliitikute sõnamängudel pigem positiivselt kaasa elada, sest see ei rikasta mitte üksnes folkloori, vaid aitab asju mõista hoopis laiemalt ja miks mitte värvikamalt. Ei ole vaja iga ütlemise peale tõmmata käima plaati, mille avalugu räägib sellest, kuidas suur grupp inimkonnast on solvunud ja teine lugu sellest, et me kaotame liitlasi.
Vaadake parem, kui toredasti on Helmetest hakatud eeskuju võtma. End hüperintellektuaaliks pidav Toomas Hendrik Ilves võrdleb välismeedias praegust valitsust saapaga, endine Riigikogu liige IRL-ist Juku-Kalle Raid võrdleb Mart Helme sõnavõtte pärmitükiga, mis hakkab vahutama, kui see kuivkäimlasse visatakse jne jne. Loomulikult selliseid väljendeid ei peeta asjaomastele solvavateks, seda meie vasakpoolne kultuuriavalikkus või liberaalne intelligents, kui soovite, hukka ei mõista. Kivirähka või Roostet, Kiislerit või Lobjakat nimetades.
Siiski, igav on, härrased, harjutage ja arenege veel.