Indrek Hirv: kui ma meie lippu vaatan, tunnen varakevadise mulla ja talvetardumusest ärkavate puude lõhna …

Eesti, Kultuur,
©UU
Indrek Hirv

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridades riigikokku kandideeriv poeet ja maalikunstnik Indrek Hirv arutleb ühes ammuses loos Eesti lipu värvide ja saamisloo üle, mida on paslik nüüd taas meenutada.

Armsad eesti õed ja vennad! – nii oleks kõlanud sellelaadse kõne algus ärkamisajal, saja kahekümne kuue aasta eest. Mulle tundub nüüd, et see jutt ei saa küllalt tänase päeva kohane, ei saa küllalt pidulik … aga ma mõtlen, et täna ei ole ju nii väga ümmargune aastapäev … ja nõnda on mu poolpidune arutlus ehk siiski üsna õigel kohal.

Olen algkoolipoisina siinkandis palju suusatanud. Meil isaga olid Pilkusel tuttavad, nende juures olime ööd. Päeval suusatasime. Õhtupoolikul sõime kõhud täis – ning läksime siis veel paariks tunniks, pimeda tulekuni, lumele.

Mu isa oli maalikunstnik, ta õpetas mind nägema värve, tajuma nende salapära ja sügavamat tähendust. Nii olen ma juba koolipoisina suure sisseelamisega vaadanud, kuidas taevas õhtu tulles sügavsiniseks tõmbub – mets mustaks –, ent lumi, see jääb veel kauaks helendama, näidates hilistele suusatajatele teed koju.

Hiljem ma enam suurt ei suusatanud, polnud mahti, läksin ära pealinna kunsti õppima. Mul oli teiste ees väikene edumaa, mis mahtus üldiselt ühte isa lausesse, mida tema omakorda ilmselt professor Vabbe jutust mäletas: „Kui abstraktset pilti teed, kasuta ainult neid värve, mida oled looduses näinud, nii hakkab pilt elama.“ Üks meel äratab teised üles, olen ise juurde mõelnud, pilt hakkab tasapisi laulma ja lõhnama.

Vana maailma lipud on sündinud üldiselt värvisümboolikast – kas juba keskajal vanade heraldikareeglite järgi või värvide kokkuleppelise liitmise teel hiljem. Nii näiteks sündis tänapäeva trikolooridest kõige olulisem – Prantsusmaa oma – 1789. aastal nõnda, et Pariisi linna värvidele lükiti päevapoliitilistele oludele vastavalt Bourbonide valge vahele.

Ka meie trikoloori arutati algul kui katet suurtele sümbolitele, nõnda on see ka kirja saanud, ent ometi räägiti ja lauldi 1881. aastal Tartus Jakobi mäel juba ka mustast kui mullast, mitte üksnes orjapõlvest. Veel enam: enne kui sinimustvalgele kindlaks jäädi, olid meie poiste värvideks hoopis sinine, must ja roheline, Jaan Bergmann on nendest värvidest laulugi teinud, Karl August Hermann need värvid ühe vihikukese kaanele trükkinud. Sinine, must ja roheline … see on ju lausa maastikupilt, eks ole?

Kujutame nüüd ette meie seltsi alustajaid 1881. aasta septembris meie lippu välja mõtlemas, arutlemas ja vaidlemas. Nad olid maalt veel valdavalt saksakeelsesse linna suurkooli tulnud, väike koduigatsus pakitses hinges. Kõige ilusamad värvid, need, mida nad – teadlikult või poolteadlikult – endale lipuks soovisid, olid koduvärvid, värvid kodutalu lauda tagant: kas sinine, must ja roheline või siis sinine, must ja valge.

Kui ma Euroopa lippude rivi vaatan – ütleme, et olen kodumaalt juba nädalaid või kuid ära olnud ning see rivi on Pariisis või Brüsselis –, tunnen meie lippu nähes tuttavat liigutust. Eks me kõik tunneme … uhkusega segatud liigutust. Aga olen märganud, et sel liigutatud-olekul on veel küljes varjund, mida esimese hetkega ei oskagi seletada, mingi lapsepõlvest tuttav tunne, midagi kevadtalvist siit Otepää kandist … vastu õhtut sügavsiniseks tõmbunud taevas, laiguti lume alt vabanenud niiske must muld ja helendav lumi.

Ja teate, kui ma siis meie lippu veel kaua vaatan, tunnen ka lõhna – varakevadise mulla ja talvetardumusest ärkavate puude lõhna …

Kõnest Eesti lipu päeval 4. juunil 2010 Otepää Maarja koguduse pastoraadis liputseremoonial

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused