Urmas Espenbergi retsensioon Henn Põlluaasa raamatule „Sotsid. Interrinde teine tulemine.“

Kultuur,
©UU
Henn Põlluaasa raamat „Sotsid. Interrinde teine tulemine“.

„Kes või mis kataks pattude hulga, mida on korda saatnud(-mas) sotsialism?“, küsib arvustuse autor, Riigikogu liige Urmas Espenberg.

„Maailma ajaloos on neli asja, millega inimkond on oma algusaegadest võidelnud, kuid mis ikka ja jälle täie visadusega taas ellu ärkavad. Need neli asja on: kuritegevus, korruptsioon, prostitutsioon ja sotsialism.

Ükskõik kuidas ka nendega ei võideldaks, ikka ja jälle ärkavad nad ometi ellu isegi pärast kõige ägedamat nendevastast sõda. Olles seejuures muutnud oma kuju, vormi, meetodeid, olles aina kavalamad, olles ennast aina paremini maskeerinud ja varjanud, et edasi tegutseda. Jah, mõned asjad näivad olevat igavesed ja võimatud peatamiseks, aga ometi võidelda nendega nähtustega tuleb, muidu mattuks me nende alla ja inimkond hävineks.

Nimetatud kolme esimese pahe (kuritegevus, korruptsioon ja prostitutsioon) allikaks on ühelt poolt geneetika ehk halbade geenide edasikandumine põlvest põlve, ja teisalt elukeskkond ehk ühiskond, kus toimub pidev olelusvõitlus ellujäämise nimel, kord leebemas ja siis jälle räigemas vormis. Kuritegevus kätkeb endas oma tahte teistele eriti agressiivset, tihti tervist, elu ja vara ohtu seadvat kuritegelikku pealesurumist, ühiskonna normide ja teiste inimeste tahte täielikku eiramist.

Korruptsioon ja prostitutsioon (pean silmas nende terminite laiemat tähendust) on pigem oma tahte pealesurumine äraostmise teel, kus teisele poolele pakutakse tasu, enamasti kas pistist, teeneid või müüakse iseenda au, väärikust ja põhimõtteid, et saada vastuteeneid alates rahast lõpetades soodsate poliitiliste otsusteni. Kuna situatsioon, kus mingitel inimestel on tingimata vaja teistele midagi peale suruda (olgu siis halva või heaga), on ühiskondlik paratamatus, siis on seda väga raske, kui mitte võimatu välja juurida.

Oma pika ajaloo vältel on inimkond  kasutanud negatiivsete nähtuste pärssimiseks seadusi, riigivõimu jõudu, moraali ja religiooni (tõsi viimase positsioonid on kaasajal oluliselt nõrgenenud). On toimud evolutsioonid ja revolutsioonid, ühiskondlikud korrad on muutunud, aga nimetatud pahed on endiselt alles.

Miks aga kuulub siia loetellu sotsialism, küsib lugeja? Vastus on väga lihtne. Sotsialism ise ei ole küll otseselt pahe või kuritegu, kuid ta kannab endas üdini valelikku ja inimesi sügavalt petvat ideoloogilist illusiooni.

Lubades likvideerida selle maailma patud ja pahateod, kaasaarvatud need kolm, mida eelpool mainitud, käib ta välja justkui positiivse programmi ehk veksli, mida aga täita ei suudeta. Maailmaparandamine, ilma kuritegevuseta, korruptsiooni ja prostitutsioonita õnnepalee ehitamine, kus elu on kui paradiisis, jääb siiski saabumata.

Isegi nürimast nürim religioon islam ei ole nii rumal nagu sotsid, sest islami õpetuse järgi saabub Paradiis alles pärast surma, aga sotside arvates reaalses elus. Muidugi on „õnnepaleed“ rajavad sotsid olnud sageli oma praktilistes tegudes ka kuritegelikud, sest illusiooni paljudele jõuga peale surudes tuleb ju kõik õnneehitamise „vastased“ kas hukata, vangi panna või vähemasti suruda nad ühiskonnas kõige madalamasse ja põlatumasse positsiooni, paariaseisusesse.

Miks on aga sotsialismiga nii palju kaasajooksikuid ja seda igal ajalooetapil? Ilmselt seetõttu, et illusioon ise on magus nagu muinasjutud ikka. Kes meist siis ei tahaks õiglast paradiisi maa peale? Valed ja õnnelubadused, olgu nad nii imalad ja läbinähtavad kui tahes, tõmbavad nagu magnetitega inimesi enda poole. Kõik me tahaksime elada paremas ja õiglasemas maailmas (see pole vaid sotside privileeg), aga kahjuks pole see enamasti võimalik, kuna ei arvestata reaalsusega.

Halb on see, et tegu on üdini petlike utoopiate või isegi kahjulike düstoopiatega, mille realiseerimise käigus hävitatakse ühiskonna normaalne elurütm, pööratakse kõik asjad pahupidi, lüüakse segi senine kord ning selle kõige taastamine on kahjuks väga raske ja aeganõudev.

Tollele valusale tõsiajale on korduvalt tähelepanu pööranud ka tuntuim kaasaegne konservatiivne filosoof Roger Scruton, kelle meelest tuleb püüda säilitada järeltulevatele põlvedele toimiv ja läbiproovitud maailm, muidugi kuivõrd palju sellest veel alles on.

Henn Põlluaas on oma fundamentaalses monograafias „Sotsid – interrinde teine tulemine“ (Grenader, Tallinn 2019) korda saatnud teo, mis on mahult ja põhjalikkuselt võrreldav lausa heraklesliku Augeiase tallide puhastamisega sotsialistlikust sõnnikust.

Ta on kannatlikult ja metoodiliselt, peatükk peatükkide haaval teinud ära tohutu töö, et paljastada ja selgitada inimestele sotside valelike düstoopiate tegelikku sisu ja illusoorset iseloomu.

Põlluaas on täiel määral avanud kaasaegsete sotside kujunemisloo vana rappaläinud nn nõukogude tüüpi sotsialismi varemetel. Väga ilmekalt ja erilise veenvusega on seda tehtud näiteks peatükkides: „Maksumaksja rahaga homoühinguid toetamas“ (lk.63-70); „Sallivusrünnakust tõejärgse poliitikani“ (lk.70-81); „Kooseluseadus ja traditsioonilise perekonna-mudeli lõhkumine“ (lk.208-220); „Sotsid ja vihakõne kriminaliseerimine“ (lk.220-234); „Massiimmigratsioon ja kristliku Euroopa hävitamine“ (lk.257-289); „Sooline võrdõiguslikkus ja palgalõhe sotside propagandavankri ees“ (lk.344-353); jne.

Põlluaasa raamat on äärmiselt tänuväärne lugemine ka praktilise poliitika ja elu tarvis ning ehk aitab avada nii mõnegi senise „sotsialistlike ja vasakliberaalsete väärtuste“ imetleja silmad, et tulevikus antud ideoloogia toetamisest loobuda.

Uskuge või mitte, aga see on toimunud ka minu endaga. Olles nooruses vaimustunud vasakpoolsetest utoopiatest ja hiljem liberaalide lõpututust „ahvatlevast“ vabaduse ideest, olen elu teises pooles muutunud veendunud konservatiiviks. Kerge see pole ja nagu Põlluaas oma raamatus korduvalt näitab, kaasneb selliste muutustega terav ning massiivne rünnak just rahvuskonservatiivide ja EKRE pihta, keda nuheldakse erilise karmusega kui oma peavaenlast. Näiteks: „Edasi seltsimehed sotsid! Rünnakud EKRE vastu“ (lk.81-100); jt.

Rõõmu aga teeb, et uuskonservatism ja rahvuslus on tagasi nii ideoloogiliselt kui ka praktiliselt (olles võimul mitmel pool Euroopas ja ka Eestis, kas täielikult või siis seda jagades), mis näitab ilmekalt, et tõde võidab ja valed vaovad vältimatult, kuigi see võib mõnikord võtta aega ja näida lootusetuna.

Ja lõpetaksin filosoofilisemalt. Ehk küsimusega, mis siis aitaks korvata kuidagi need kannatused ja piinad, mida sotsid oma düstoopiatega inimkonnale ning rahvastele põhjustanud või kavatsevad veel kunagi põhjustada?

Taani müstik Kierkegaard on selle kohta kenasti öelnud: „Armastus katab lõpuks pattude hulga!“ Armastus, mis kolmest üllast tundest kõige tugevam, tugevam kui usk ja lootus, peab sillutama teed tuleviku ühiskondadele. Ning mõelgu igaüks selle all mida soovib, kas jumalikku armu, ligimese hoidmist, kallima embust või kõike korraga, selles on tegelik inimeste elu õnne võti.“

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused