Kultuurimarksism laiendab sõda inimkonna traditsiooniliste väärtuste vastu, mõnitades ja pilastades kultuuripärandit. Kui inimesed selle vastu protesteerivad, öeldakse mõnitavalt, et see olevat kunst, mis pidavatki provotseerima.
Sotsiaalmeedias kirjutatakse, et kui olnuks Pariisi olümpiamängude teemaks traditsiooniline perekond, abielu, kristlus ja rahvuslikud kombed, siis oleks marksistide poolelt kostnud vihane ulg. Nende endi väärastunud arusaamu aga suruti spordirahvale ülbelt peale. Nagu varem jalgpalli-MM-il Kataris homoagendat.
Mis oleks siis, kui konservatiivsed kunstnikud korraldaksid näituse, kus feministe on kujutatud fuuriatena, kes imevad meeste verd, ja selgitav tekst ütleks, et see on tegelikult paroodia, millega naerdakse välja kriitika naisõiguslaste vastu (kuigi pildid on võikad)?
Või siis kujutataks homoseksualiste loomalikult paaritumas, samas aga väidetaks, et see näitab, et me tuleme loomariigist ning pole midagi hullu. Või siis kujutataks drag queen`e kimääridena, kes purustavad kultuuritempleid, öeldes, et see kajastab tegelikult inimkonna ajaloo vastuolulisust.
Sama hästi võiks korraldada performance`i, kus kliimavõitlejad süttivad üksteise järel väidetavas kliimakatastroofis, nagu filmides süttivad pühitsetud maale sattuvad deemonid.
Kultuurimarksistid just nii teevadki: mõnitavad ja pilastavad ning väidavad siis, et see on kunst, millel on oma sõnum ja „rumalad“ ei saavat sellest lihtsalt aru.
Praegu käib kultuurisõda ja kultuurimarksistidele peab vastu astuma samade relvadega – näidates , kui tobe ja vastik on see, mida nemad üritavad normaalsuseks kujundada. Kuigi nemad on avaliku ruumi enda kätte haaranud ja „faktikontrollid“ tööle pannud, tuleb pilastajatele koht kätte näidata ja paljastada nende tegelik ülbe ja vihkajalik grimass.
Uued Uudised