Me ei märka, kui palju on ühiskonnas muutunud viimase kümne aastaga (alates kooseluseadusest), seda just “tänu” Brüsselist imporditud “liberaalsele demokraatiale” ja “uusväärtustele”. Ja muutused on põhjalikud.
Naised (ja ka mehed) ei taha enam lapsi. See tähendab, et tulevikus saab meil olema suur mass karjääri lõpetanud vanureid, keda ei külasta ei lapsed ega lapselapsed. Sama saatus ootab ka samasooliste “uusperede” esimest ja teist inimest.
Palju piirduvad ühe lapsega. See tähendab, et meil saab olema suur seltskond inimesi, kes ei tea, mida tähendab omada nii lähedasi inimesi nagu vend ja õde.
Karjäärile pühendunud naised “lubavad” endale lapse juba keskeasse jõudnuna. See tähendab, et lastel (lapsel) ei ole enam nooruslikke vanemaid, kellega on ühiseid huvisid lihtsam leida, vaid elluastuvatel noortel on pensionieelikutest vanemad. Noorte ja nende vanemate vanusevahe kasvab selliseks, nagu siiani oli lastel ja vanavanematel.
Kahe isa või kahe emaga perekondades ei tea adopteeritud või katseklaasilapsed, kes on isa või kes on ema, neil puudub (üks neist kahest) isaeeskuju või mis kõige hullem, emaarmastus.
Igal kevadel lõpetab keskkooli üha vähem noori ja vähem läheb neid ka ülikooli. Põlvkonnad kuivavad väikesteks kokku. See-eest tuleb naabrusesse rohkem migrante võõrastest kultuuriruumidest.
Meil on juba olemas inimesed, kes ei tea, kes nad on, poisid või tüdrukud, mehed või naised; tekivad kummalised segavariandid või päris soota inimesed; identiteetide hävitamine tähendab vaimset ebastabiilsust, mida peetakse noorte puhul suureks probleemiks juba praegu.
Kliimakatastroofi ja sõja puhkemise propaganda loob meile massi hirmunud inimesi, kes ei taha enam elada või elavad südameseiskumise veerel, tahtmata ei lapsi ega tulevikku.
Kes tõi meile sellise ühiskonna?
Uued Uudised