19.05.2019
Gustav Suits soovitas meil saada eurooplasteks, kuid jääda ka eestlasteks. See viimane kipub nüüd ununema.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali arutleb selle üle, et kas eurooplasteks saada soovides pole me mitte unustanud eestlased olemast.
„Gustav Suits pani juba eelmise sajandi algul kirja tuhandeid kordi tsiteeritud üleskutse – „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.“ See oli aastakümneid enne Euroopa Liidu tekkimist. Ning see mõte ja tahtmine ei ole meis tänini kuhugi kadunud – saada eurooplaseks, OLLA eurooplane.
Ehk on õige öelda, et praeguseks me olemegi saanud eurooplasteks ning oleme sellele staatusele saanud ka rahvusvahelise tunnustuse ja vähemalt esialgu ei paista ka, et meid sellest seltskonnast välja tõrjutaks.
Kuidas aga oleme me jõudnud selleni, et paljud meist on unustanud Suitsu mõtte esimese poole? Ja need, kes Suitsust kuulnudki pole, kuid ometi veel üpris hiljuti oma eestlaseksoleku üle uhkust tundsid, on selle lihtsalt minetanud?
Mis paneb nii paljusid avaldama toetust neile poliitikutele, kelle eesmärk on „eestlane“ lõplikult asendada „eurooplasega“? Enamik neist poliitikutest on haritud inimesed ja küllap kooliajal ka Suitsu ja Noor-Eestit nuusutanud. Ometi on nad erinevalt Suitsust veendunud, et eestlane ei saa olla eurooplane; et eurooplaseks saades tuleb eestlusest loobuda; et olla mõlemat KORRAGA on võimatu või siis vähemalt halb ja inetu.
Ma ei suuda kuidagi mõista sellise mõttekäigu loogikat. Kõlab umbes nagu terjer ei saaks samal ajal olla koer.
Vaadates-kuulates-lugedes lõputult reportaaže ja ülevaateid näiteks moslemitest erinevates lääneriikides, tuleb tõdeda, et nad suudavad säilitada oma rahvusliku, vaimse ja moraalse identiteedi ka põlvkondade jooksul võõrsil elades. Kuid meie peaksime enda omast loobuma, et saada eurooplaseks, kes me geograafiliselt niikuinii oleme? See tundub kuidagi üdini jabur, ebanormaalne ja tegelikult lausa amoraalne.
Teatav „vastus“ peitub ehk ka selles, et need jõud, kes ka meil siin rahvusliku identiteedi ja iseotsustamisõiguse vastu võitlevad, ei ole kordagi isegi püüdnud selgitada, mida neis „asjades“ halba on. Miks moslem olla on uhke ja hää nii Türgis, Saudi-Araabias kui ka Saksamaal, kuid olla eestlane on kitsarinnaline, tagurlik, äärmuslik? Või on liberaalide toetajatel see niigi selge?
Kuidas seda olukorda enda hinges näevad need, kes praegu hääletavad sotside ja oravate poolt?
Ma olen valgusaastate kaugusel sellest, et pidada eestlast ükskõik milles PAREMAKS, kui mistahes muud inimesed kõikjal maailmas.
Kuid kuidas teie (liberaalide valijad) vastate küsimusele, mille poolest on eestlane HALVEM, kui moslemid, afroeurooplased või kes tahes muu? Kohe niipalju halvem, et enda tunnistamine eestlaseks on häbiväärne, et me lausa ise tahame ära anda oma enesemääramise võimalused ja heita ennast meist „paremate“ otsustuse alla.
Mida te mõtlete, mida te tunnete, kui annate oma hääle neile, kelle motoks on saanud „Olgem eurooplased, mitte eestlased!“?“