Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Läänelikus ruumis rassismiks nimetatav nähtus on suurel määral hoopis kultuuride konflikt

-
03.06.2020
Kui valge ja must inimene üksteist ei kallista, pole see mitte rassism, vaid erinev suhtumine ellu. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab sotsiaalmeedias väga hästi lahti selle, et rassismiks peetav nähtus pole enamasti sugugi pahatahtlik vahet tegemine rassi alusel, vaid kultuuriline konflikt.

“Nii sageli aetakse rassism segamini täiesti teiste mõistetega. Määratlen rassismi, et jutt oleks selge: rassism on inimeste vahel vahe tegemine nende rassi alusel.

See, mida meile praegu meie rassismina tahetakse pähe tampida, pole tegelikult rassism siin toodud tähenduses. Sest inimeste erinevad rassitunnused pole vastandumiste tegelik põhjus.

Kuid me teeme inimeste vahel vahet. Me vastandume teistsugustele. Miks? Millest lähtudes?

Vahe tegemise aluseks pole kellegi rass (nahavärv, silmade lõige jms.), vaid teistest kultuuridest pärit inimeste erinev intellektuaalne tase, teistsugused kultuurilised traditsioonid ning religioonist tulenevad väärtused. Mitte nahavärv ei vastanda inimesi, vaid isiksuslikud omadused, mida nimetasin.

Eestlased pole rassistid. Kuid eestlased (nagu paljud teised lääne rahvad) võõrastavad inimesi, kes tulevad teisest kultuurist, kellel on teised arusaamad, kombed ja väärtused.

Tegemist pole rassismiga, tegemist on meie ja nende kultuuriliste erinevustega. Kultuuri baasiks on aga religioossed arusaamad ja veendumised.

Konflikt meie ja nende vahel pole rassism. See on oma algses olemuses religioosne konflikt, mis väljendub kultuurilise konfliktina.”