Mul tuli täna juhuslikult üks asi meelde. Nimelt polnud Nõukogude ajal välisilm ikka sada protsenti suletud, nagu Põhja-Koreas täna, midagi ikka levis ka. Ka sotsialismi “viljastavates tingimustes” levitati kliimahüsteeriat. Muuhulgas räägiti palju vajadusest piirata fossiilsete kütuste kasutamist ja leida alternatiivid.
Ainult et tollal ei räägitud mitte sellest, et fossiilsed kütused tapavad Maa kliimat, vaid põhirõhk oli sellel, et need lõpevad varsti otsa ja me oleme hädas, pole millega mootoreid käima panna. Pange tähele, hüsteeria oli sama, aga põhjendati seda teistmoodi.
Teine hüsteeriaperiood, vist 1990. aastatel, oli seotud osooniaukudega pooluste kohal. Neid juba seostati kasvuhoonegaasidega ning hirmutati, et kui nende emissioon ei lõpe, hõreneb atmosfäär pooluste kohal sedavõrd, et Päikese ultraviolettkiirgus pääseb Maale ja tapab kõik siin elava. Kuigi osooniaukudest räägitakse siiani, on vähemalt see hüsteeria vaibunud.
Ja veel kord: praegune vaidlus ei käi mitte selle üle, kas kliimamuutused toimuvad või mitte, me näeme kõik, et toimuvad. Minu lapsepõlves olid talved pikad, külmad ja lumised, suved soojad ja päikeselised, kuid vihmaperioodidega. Nõukogude koolis muide õpetati, et Euroopas, sealhulgas NLiidu lääneosas, muutub kliima paraskontinentaalsest rohkem merelisemaks – ja praegu see ju toimub.
Põhivaidlus käib ikkagi selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised ja on üks radikaalne seltskond, kes arvabki, et kõik need muutused on inimeste põhjustatud. Teine koolkond, kui seda võib nii nimetada, arvab, et inimfaktoril on siin oma osa, kuid see pole sugugi määrav, kliimamuutused on suuremas osas looduslikud ja ka kosmilised ehk Päikese mõjutatud. Selle viimase arvamuse kasuks räägib see, et Maa kliima on kardinaalselt muutunud ka siis, kui inimesi veel polnud, ning ka inimkonna eksistentsi aegadel on päris vingeid muudatusi (“väikesed jääajad” vaheldumisi soojemate perioodidega) toimunud.
Nn kliimavõitlusel on kahjuks palju hüsteerilisi ja vähe teaduslikke momente – teadus on alati olnud avatud, aga kliimavõitlus on dogmaatiline, sarnandes religioonile, millel on omad kompromissitud jüngrid, keeld dogmades kahelda ja ristilöömine “ketserluse” eest.
Me elasime üle nafta ja gaasi otsalõppemise ja osooniaugud, elame üle ka rohepöörde.
Jüri Kukk, toimetaja