Lahing Euroopa pärast: Trumpi rahvuslus versus Macroni europatriotism

Hiljuti teatas USA president Donald Trump, et ta on rahvuslane. Trumpi väljaütlemine tekitas globalistide ja vasakpoolsete akadeemikute seltskonnas tõsiseid tõmblusi.

Prantsusmaa president Macron alustas pea kohe omapoolse vasturünnakuga, püüdes väita, et rahvuslus (või natsionalism) on täielik vastand patriotismile. Me kõik tunneme end aeg-ajalt patriootidena, kuid me ei tohi mitte kunagi tunda end rahvuslastena. California Berkeley ülikooli poliitteaduste emeriitprofessor A. James Gregor küsib Breitbartis, kuidas niisugune asi küll võimalik on.

Suurele osale inimestest tunduvad terminid rahvuslus ja patriotism üsna sarnastena, enamik sõnaraamatuid nimetab neid sünonüümidena. Üldjuhul nähakse asja nii, et inimene väljendab oma rahvuslikku meelsust patriootlike tegudega. Prantsusmaa president aga leiab, et inimene ei saa olla samaaegselt nii rahvuslane kui ka patrioot. Tema jaoks välistab üks teise.

Professor Gregor toob siin huvitava paralleeli. Nimelt pidas ka Jossif Stalin rahvuslust ja patriotismi erinevateks asjadeks. Juba 1848. aastal nägi Karl Marx rahvuslust anakronismina, iganenud sentimentaalsusena. Sest Marx ja Engels tunnistasid universaalseid „väärtusi“. Nad olid globalistid, keda ei huvitanud ei erinevad keeled, kultuurid, ajalugu ega päritolu. Oluline oli vaid see, millisesse ühiskonnaklassi keegi kuulus.

I maailmasõda keeras aga asjad pea peale. Euroopat tabas rahvusluse laine ja miljonid noored mehed olid valmis surema lahinguväljal oma kodumaa eest. Ja ehkki marksistid olid veendunud, et proletariaat oli hüljanud rahvusluse, selgus, et proletariaat otsustas konflikti puhkedes toetada igal pool oma rahvast ja võidelda raevukalt teisest rahvusest proletaarlaste vastu.

Venemaal nägid bolševikud, et rahvuslus takistab revolutsiooni massilist levimist. Kuid ühtlasi mõisteti, et lihtsalt töölisklassi kuulumine ei olnud inimestele tõelise ühtsustunde saavutamiseks piisav. Nii hakatigi rõhuma patriotismile. Tavalised venelased võisid tunda lojaalsust oma maa, keele, kultuuri ja ajaloo vastu, nimetades seda patriotismiks. Bolševikud said aru, et sedalaadi patriotism hoiab inimesed lojaalsena ka revolutsioonile ning kommunistlikule parteile. Stalini kommunistide hulgas nähti patriotismi rahvusluse vastandina. Rahvuslus jagas töölisklassi separatistlikult meelestatud rahvusgruppidesse, kuid patriotism liitis proletariaadi ühtseks parteile kuuletuvaks massiks.

Hiljem kasutas Stalin patriotismi oma diktaatoripositsiooni tugevdamiseks. Ta sundis masse n-ö patriootlikkusele. Massidele õpetati, et nad elavad maal, mis on andnud maailmale kõige imetlusväärsemad kultuuritooted, et seda maad tuleb kaitsta oma eluga. Neile õpetati, et nemad on maailma tulevik ja et kui emakest maad tahetakse vallutada, siis nad võitlevad. Suures Isamaasõjas hukkus enam kui 20 miljonit inimest. Natsionalism ei ole selliseid ohvreid kunagi nõudnud.

Külma sõja ajal oli Prantsusmaa kõigist Lääne riikidest kõige suurema kommunistliku parteiga riik (oluline on mainida, et II maailmasõja järel olid prantsuse kommunistid orienteerunud just stalinismile). Hiljem nende õhin küll rauges, kuid selle järelkaja võime näha praegu president Macroni tegevuses, kes ilmselgelt võtab rahvusluse ja patriotismi vastandamisel eeskuju Stalinist – vahetegemine, millest talle räägiti ilmselt ülikoolis vasakpoolsete professorite poolt. Ka kommunistlikud despoodid Mao Zedong Hiinas ja Pol Pot Kambodžas nõudsid, et nende rahvas ei oleks mitte rahvuslik vaid n-ö patriootlik. Mis tähendas, et massid olid kuulekad, valmis ohverdusteks ja kaitsma parteid vaenlaste eest.

Tänapäeval ei leidu kuigi palju kommuniste või endiseid kommuniste, kes nõustuksid Macroni definitsiooniga rahvusluse ja patriotismi erinevusest. Rahvuslust leidub igal pool, ja see väljendub avalikult patriootlikes tegudes.

Allikas: Breitbart

Refereeris Triin van Doorslaer