Liberaalne demokraatia on ennast pikka aega pidanud kui mitte kõige õigemaks, siis vähemalt parimaks ühiskonnakorralduseks, mida meil võtta on – ühteheitmine neomarksismiga aga on tast teinud tõeliselt tagurliku ideoloogia.
Me näeme igal sammul, kuidas totalitarism enam ei hiili, vaid astub uksi paugutades Lääne ühiskonda, hävitades selle demokraatliku olemuse. Üheks selle väljenduseks on teatud ilukirjanduse klassika (nagu „Tuulest viidud“ filmivariant) poliitkorrektseks muutmine või vähemalt varustamine õpetusega, kuidas seda lugu „õigesti mõista“.
Vahel jääb mulje, et ühiskond ei tahagi mõista – see pole mitte kellegi jaoks õigluse jaluleseadmine, vaid kõige ehtsam ideoloogiline ajupesu, sest kui inimestele kirjutatakse midagi ette ega lasta neil endil analüüsida ja mõtestada, siis see ongi sõna- ja südametunnistusvabaduse vägistamine.
Ükspuha, mida ja kuidas Margaret Mitchell oma raamatus kirjutab, on see kirjeldus ühest ajast, selle sündmustest ja tegelaste mõttemaailmast ning seda ei saa kuidagi poliitkorrektseks ümber kirjutada. Sest siis ei kirjelda see enam Ameerika kodusõja tegelikkust, vaid seda, millisena vasakliberaalid toda aega näha tahaksid – sellel pole tegelikult juhtunuga midagi ühist.
Jääb vaid ette kujutada, mis saab siis, kui marksistlikud inkvisiitorid Mark Twaini „Huckleberry Finni seikluste“ kallale asuvad. Seal ju kirjeldatakse neegerorja Jimi tõelise puupeana, kellel puudub elementaarnegi mõtlemis- ja loogikavõime. Võib ju teda uusversioonis filosoofiks ja mõtisklejaks ümber kirjutada, aga see poleks enam ei Mark Twain ega kodusõja-eelne aeg.
„Black Lives Matteri“ mässu ajal langevad ridamisi mälestusmärgid, ajalugu hakatakse ümber kirjutama (huvitav, kas Kolumbusele, kelle mälestusmärgid Chicagos maha võeti, jäetakse Ameerika avastaja au alles?) ning „rõhutud“ saavad õiguse ajaloole. Õnneks on pööbel alati ainult ajutiselt võimule saanud, sest maailma paremaks muutmiseks jääb neil oidu väheks.