Eesti riigi kohta on öeldud, et seda on vaja ainult eestlastele – kõik teised saavad edukalt hakkama ka mistahes muu variandiga.
Eesti Vabariik loodi 1918. aastal rahvusriigina ja kuigi iseseisvusmanifest pöördus kõigi Eestimaa rahvaste poole, loodi ikkagi vaid eestlaste riiki, mis austab rahvusvähemuste kultuuriautonoomiat – ega muidu tõrjutud neid baltisakslasi ja punavenelasi, kes üritasid relvadega siia hertsogiriiki või nõukogude vabariiki luua.
Ka taasiseseisvumise aluseks oli võimu toomine Moskvast Tallinna, venestamise lõpetamine, eestlaste rahvusriigi taastamine ja eestlasliku elulaadi ausse tõstmine. Mitte keegi ei läinud Balti Ketti geiõiguste, Brüsselile suveräänsuse delegeerimise (Euroopa Ühendus oli majanduslik liit), ukraina maasikakorjajate sisseveo või „avatuse“ pärast.
Tänases venestuvas, võimu ära kinkivas, isa-ema-lapsed-pere asemel homoseksualismi ülistavas, kõiki Eestisse lubavas, rahvast eralduva võimuga Eestis ei hoita kinni ei 1918. -1920. ega 1987-1991. aastate võitluste ideaalidest. Vastupidi, neid tallatakse jalge alla ja Eesti rahvusriigi põhimõtetest astutakse eemale pikkade sammudega.
Pole siis ime, et Põhiseaduses ei märgata enam eestluse tulevikku paika panevat preambulit, küll aga võrdsuspõhimõtet, mida kasutatakse selleks, et võõrad ja eestlased samale taseme panna, enamasti isegi võõrad ettepoole.
Uued Uudised