Kolumnist Lauri Vahtre kirjutab Postimehe arvamusloos sellest, kuidas liberaalide suhtumine konservatiividesse on halvemaks muutunud, kuid mitte viimaste süül, vaid nende iseendi muutumise tõttu.
Vahtre hinnangul arvavad just liberaalsed intellektuaalid, et konservatiivid tegelevad nüüd populismiga ning on muutunud kõige ja kõigi vastu sallimatuks, liberaalid on aga endiseks jäänud ega taha seetõttu selliste ebademokraatlike tegelastega suhelda.
Autor ei välista, et mõni konservatiiv ongi muutunud, kuid tegelikkuses on nood pigem endised, täiesti muutunud aga on liberaalid. Ta toob näite, mida on ka Uued Uudised alatasa kasutanud – 1988. aastal oli populaarne migratsioonivastane loosung “Peatage Lasnamäe”, mida aga võib täna vabalt ühe rahvusgrupi vastu suunatud vihakõneks tembeldada.
Teisena näitena toob Vahtre homosuhete dekriminaliseerimise, mida toetasid 1992. aastal ka konservatiivid. Nüüd sõidab Suurbritannias ainult homoseksuaalidest koosnev “Pride train” ja meesõpetaja otsimist ajalehekuulutuse kaudu peetakse diskrimineerimiseks – kunagine diskrimineerimine on asendunud privileegide andmisega.
Nagu näha, on hoopis liberalism muutunud vabaduste nõudjast nende lämmatajani, rahvaste vabaduse toetajast ja rassismivastasusest rahvusriikide vihkaja ja rassismini, ja seda kõike ühe eluea jooksul.
Refereeritud Postimehest
Kommenteerib ühiskonnategelane ja orientalist Peeter Espak:
“Kaasaegne liberaal ei ole mitte otse hulluks läinud, vaid ta on kõige pesuehtsam moralistlik konformist. Keskmine liberaal on eelkõige orienteeritud isiklikele hüvedele ja võimalikule edenemisele karjääris läbi endast kõrgemalseivate ja eeldatavalt mõju omavate ringkondade ees pugemise ja alandliku koordineerumise – eesmärgiga demonstreerida oma ideoloogilist truudust, sobivust ja alandlikkust isikute ringi ees, kes võiks talle tulevases elus kasu tuua.
Keskmine liberaal manifesteerib oma allaheitlikkust enda meelest ülimate jõudude ees eelkõige otsides ja osundades kontingendile, kes tema meelest võiks kalduda kõrvale või olla vastu õigele ja kasutoovale ringkonnale – kelle kaudu tulevad hüved. Sellist enda meelest “ülemustele” vastanduvat mõttelaadi sõimatakse, hurjutatakse ja alandatakse – mitte seetõttu, et keskmine liberaal üldse arugi saaks, mis on selle õige poliitilise hoiaku sisu – vaid eelkõige on küsimus hüvedes – soovis saada “rohkem”, olles enda meelest õigel poolel. /…/
Meie tänane Eesti “liberaal” on eelkõige kunagiste punaste kaasajooksiku taaskehastus. Hetkel – nagu ka vahemikus 1987-1990 – on paljud “liberaalid” paanikas, sest on tekkinud olukord, kus elus edemist äkki ei garanteerigi enam pugemine nende ülemuste ees, kelle ees oldi harjunud pugema. Maailmapilt on kokku jooksnud – sest “alandlikult pugemist nõudva isanda” võim on kõikuma löönud ja tulevik võib olla sama mustri järgi jätkates tume.
Nimelt Nõukogude Liidust läände jõudnud ning nüüd ringiga meile tagasi jõudnud revolutsiooniline mõttevool, mida tänasel päeval kutsutaksegi liberalismiks – on samamoodi kokku varisemas nagu juhtus Nõukogude Liiduga 90ndatel. Ka siis organiseerisid vanameelsed erinevaid hüsteerilisi rahvaliikumisi (nagu näiteks Interrinne Eestis), et takistada revolutsiooni kokku varisemast.
Kõikvõimalikud tänaval mässavad ja hullusi tegevad pööblielemendid (kuhu kuuluvad valdavalt ka ülikoolides pseudoerialasid õppinud töötud üle maailma, päriselt sotsialismi uskuvad umbluud jne) on aga eelkõige selle valdavalt keskastmel töötava (ametnik, õppejõud, kultuuritegelane, poliitik) “liberaali” poolt üles ässitatud ja mass (väga sageli valge südamega) tihtipeale ei saa ka ise aru, mida ja miks ta teeb – täpselt nagu on reegliks olnud iga revolutsiooni puhul. Täpselt nagu 1968 fanaatilised mässud ja ülikoolides tekkinud kommunistlikud liikumised vaibusid 40 aastat tagasi – kaob peatselt ka hetke fanaatikute mäss. Iseasi aga millise hinnaga.”