08.02.2019
Leo Kunnas
„Mul on lootus, et kunagi tulevikus suudab homo sapiens jätta sõjad ja vägivalla minevikku ning võitlusi meenutatakse kui inimkonna lapsepõlve ja noorusaega,“ ütleb tunnustatud riigikaitseekspert ja kirjanik Leo Kunnas.
Leo Kunnas on EKRE riigikaitseprogrammi üks koostajaid ning erakonna kaitseministrikandidaat. Intervjuus räägib ta, kuidas tugevdada Eesti kaitsevõimet.
Meie riigijuhid armastavad rääkida, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. Kui kaitstud Eesti ikkagi on?
Meie julgeolekupoliitiline olukord on tõsine ning ettearvamatu. Nimetan ajajärku, kus me pärast Ukraina sõja puhkemist oleme olnud, julgeolekupoliitiliseks talveks. Suvi oli meil külma sõja lõpust kuni Gruusia sõjani, siis tuli sügis, mis kestis Ukraina sõjani, ja nüüd elame julgeolekupoliitilises talves. Ma ei ole võimeline ennustama, kui kaua võib säärane julgeolekupoliitiline talv veel kesta. Kardan, et sellist ennustust pole hetkel võimeline tegema ükski julgeolekuasutus.
Külm sõda on tagasi uuel kujul. Oma geopoliitilise asukoha tõttu paikneme paratamatult selle eesliinil.
Meil peaks olema nii suur ja võimekas sõjaaja kaitsevägi, millega suudaksime kõige ohtlikuma ohustsenaariumi realiseerumisel pidada vastu kuni liitlasvägede põhijõudude kohale saabumiseni ja millega suudaksime hoida riigi võtmepiirkondi enda käes. Ohustsenaariume on mitu – siseriikliku relvakonflikti esilekutsumine, erinevad hübriidsõja vormid, nn kukutamisrünnak, aga kõige ohtlikumaks ohustsenaariumiks jääb ikkagi laiaulatuslik kallaletung, mille eesmärgiks oleks Venemaa kui deržava taastamine ja praegu kehtiva maailmakorra purustamine.
Me teame, kui palju idanaabril meie piiride läheduses vägesid on. See, ja mitte miski muu, määrab lati kõrguse, mille järgi peame oma riigikaitset üles ehitama. Praegu hüppame meetri jagu ning rõõmustame ja kiidame ennast, kui tublid me oleme. Aga kui rääkida kõrgushüppajate keeles, siis vaja on hüpata 2.40. Mõistagi ei ole see kerge.
Kuigi see ei ole otseselt kaitseministri vastutusvaldkonnas, ei tohi jätta tähelepanuta ka laiapõhjalist riigikaitset, vana nimega totaalkaitset. See oleks väga ohtlik, sest tänapäeva sõjas on põhiliseks kannatajaks tsiviilelanikkond.
Ühiskond peab ka kriisi- ja sõjaajal edasi toimima. Inimesed vajavad toitu, vett, kütust, elektrienergiat, meditsiiniabi, varjendeid ja teavitamist, neid on vaja evakueerida võimalikest lahingutegevuse piirkondadest, õiguskord peab säilima.
Avalikkuses on tekitanud furoori EKRE riigikaitseprogrammis sisalduv kuni ühe miljardi dollari sõjalise abi küsimine meie peamiselt sõjaliselt liitlaselt USA-lt. Miks seda abi vaja on?
USA sõjaline abi liitlastele ja partneritele on väga mahukas. Seda ei anta rahas, vaid USA-s toodetud relvade ja sõjavarustuse näol. Näiteks 2016. aastal sai Iisrael umbes kolme miljardi ning Egiptus ja Keenia kumbki umbes ühe miljardi väärtuses relvi ja sõjavarustust, kokku said liitlased ja partnerid sõjalist abi üle 50 miljardi dollari ulatuses.
Et täita EKRE riigikaitseprogrammi peaülesanne – iseseisva kaitsevõime ülesehitamine mahus, mis võimaldaks laiaulatusliku kallaletungi korral kuni liitlasvägede põhijõudude saabumiseni vastu pidada – ei piisa kaitsekulutuste tõstmisest 2,6%-ni SKT-st. On vaja ka olemasolevat raha paremini kasutada ehk lõpetada ära tegevused, mis iseseisvat kaitsevõimet ei toeta. On vaja rakendada, kus vähegi võimalik, tsiviilsektori ressursse ning teostada ratsionaalsemaid hankeid. Samuti tuleb optimeerida kaitseministeeriumi valitsemisala stuktuuri, nii et iseseisvate asutustena jääks alles vaid kaitsevägi, Kaitseliit ja Välisluureamet.
Vajalikest lahinguüksustest on praegu loodud umbes pool ning lahingtoetusüksustest ja logistikaüksustest kolmandik. Sõjaaja kaitseväe suurus – siin sisalduvad ka Kaitseliidu üksused – on kõigest 21 000 inimest. Keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise- ja rannakaitse ning soomusmanöövrivõime puudumist pole suudetud likvideerida. Ka liitlasvägede kohalolek, mis on neli hävituslennukit Ämaris ning mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp umbes tuhatkonna võitlejaga Tapal, ei vasta kujunenud julgeolekuolukorrale.
Eesti riigikaitset, nagu ka NATO kollektiivkaitset alliansi idatiival, ei saa üles ehitada roosilistest tulevikustsenaariumidest lähtudes. Korra seda juba tehti ning tagajärg – sõjalise tasakaalu puudumine Baltikumis – on käes. Olukorda on vaja kiiremas korras parandada. Liitlaste, sealhulgas Ameerika Ühendriikide poole pöördumine, on muutunud paratamatuks vajaduseks, kuna Eesti on uue külma sõja rinderiik.
Et meid aga üldse jutule võetaks, peame kodutöö ära tegema, ehk kaitsekulutusi tõstma ja iseseisva kaitsevõime loomise nimel tõsiselt pingutama. Ka peame esitama täpse plaani, milleks meil sõjalise abi korras saadavat relvastust ja varustust vaja läheb, ning selgitama, mis võib juhtuda, kui meil neid vahendeid pole.
Lisaks sellele, et olete sõjaväelane, olete kirjanik, humanitaar. Kuidas need valdkonnad kokku sobivad?
Täiesti rahulikult. Enamik humanitaare on sõjavastased. Mina olen üks suuremaid sõjavastaseid, ehkki inimesed seda esmapilgul vahel ei usu. Aga mina omakorda ei usu seda, et sõda oleks võimalik ära hoida patsifismiga. Selleks on vaja jõudude tasakaalu. Me oleme rinderiik. See ei ole hea väljend, aga asju tuleb nimetada õigete nimedega. Kui me nii teeme, suudame ka kainelt mõelda, mida teha selleks, et sõda ei tuleks. Et meie riik ja rahvas jääks ellu ning saaks arendada kultuuri, haridust, majandust, kõike muud, mida inimestele heaks ja õnnelikuks eluks vaja on.
Keskajal toimusid Tallinnas maipidustused koos papagoilaskmisega. Kuperjanovi pataljonis korraldatakse kord aastas laskmine pataljoniülema kella pihta. Kui palju peab paika ütlus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega?
Lootus jääb, et kunagi tulevikus suudab homo sapiens jätta sõjad ja vägivalla minevikku ning relvavõistlusi ning -võitlusi meenutatakse kui inimkonna lapsepõlve ja noorusaega.
„Tugevad mehed loovad häid aegu. Head ajad loovad nõrku mehi. Nõrgad mehed põhjustavad halbu aegu. Halvad ajad sünnitavad tugevaid mehi.“ Kas nõrgad mehed tunnevad nõrgad ajad ära? Kas on lootust, et selline elu ringkäik kord inimkonna jaoks lõpeb?
Kui tugevad on tegelikult halbade aegade sünnitatud tugevad mehed? Kui head ja moraalsed nad on? Ulmekirjanikuna loodan ma kaugemas tulevikus näha harmoonilisemat ühiskonda, kus tugevus ja nõrkus ning head või halvad ajad kaotavad oma praeguse tähenduse.
Kas soovid kergitada katet oma loomingulistelt plaanidelt?
Öeldakse, et kirjaniku elu 50-aastaselt alles algab. Hetkel olen sedavõrd õnnelikus seisus, et pooleli on koguni kolm kirjanduslikku projekti – mahukas ajalooline romaan Põhjasõjast, metsavendade võitlust käsitlev filmistsenaarium ning fantaasialühiromaan vanade viikingite põrgust.