Leo Kunnas: „Piiranguid võiks oluliselt leevendada pärast seda, kui kahe nädala jooksul on tuvastatud nakatanute hulk iga päev alla kümne inimese“

Riigikogu liige Leo Kunnas (EKRE) saatis kriisikomisjonile oma tähelepanekuid COVID-19 väljumisstrateegia kohta. Tema sõnul peaks väljumisstrateegia eesmärk olema seatud pragmaatilisemalt, näiteks: „Eesti eesmärk on tulla kriisist välja võimalikult väikeste inimkaotuste ja majandusliku kahjuga ning säilitada ühiskonna stabiilsus.“

Käesoleva koroonakriisi juures on kasutatud erinevaid sõjaväelisi mõisteid ja määratlusi, mis iseenesest on hea ja õige lähenemine, aga paraku ei ole sellega korrektselt lõpuni mindud. Kui rääkida koroonakriisist väljumisest kui operatsioonist koos etappide ja operatsiooniliinidega, peaks kõigepealt määratlema selle operatsiooni raskuskeskme- või punkti, millest tegelikult kogu meie koroonakriisist väljumise edu või läbikukkumine sõltub.

Määratleksin selle nõnda: „Koroonakriisist väljumise raskuskese on nakatanute varajane avastamine ja karantiini panek ning nakatumisahelate ja lähikontaktsete isikute väljaselgitamine, et viiruse levik Eestis riigisiseseselt tõkestada.“

See on kõige tähtsam. Ilma selleta ei ole teistel operatsiooniliinidel võimalik püsivat edu saavutada. Terviseametil ja kogu tervishoiusüsteemil on olnud küllalt aega, et koroonakriisi alguse vigadest ja teiste riikide edust ning läbikukkumistest õppida. Iga viga makstakse nüüd kinni majanduslanguse protsendina SKT-st.

Ka tuleks algusest peale üheselt mõistetavalt ja selgesõnaliselt määratleda koroonakriisi ajaline mõõde, näiteks „Koroonakriis maailmas ja Eestis ei lõpe enne, kui on välja töötatud ning laialdaselt kasutusele võetud tõhus vaktsiin ja ravim viiruse vastu.“

Et vaenlasega võidelda, tuleb teda tunda

Strateegias võiks kohe alguses pärast sissejuhatust olla lühike, kõige uuematele usaldusväärsetele teaduslikele faktidele tuginev käsitlus, mida koroonaviirus endast kujutab, kuidas levib, keda ja kui palju tapab ning mis selle vastu töötab ja mis mitte. Ses suhtes on ühiskonnas levinud palju vastukäivat informatsiooni ning tuleks luua selge arusaam, millest me üldse lähtume. Selleks, et edukalt mingi vaenlase vastu võidelda, tuleb teda kõigepealt adekvaatselt kirjeldada. Ilma selleta on Vabariigi Valitsusel ja terviseametil raske põhjendada ühiskonnale ka piiravate meetmete edasist vajalikkust.

Seejärel võiks tulla maksimaalselt kuni kaks lehekülje pikkune ülevaade erinevatest võimalikest viirusetõrje strateegiatest ning olukorrast ja rakendatud meetmetest meie naaberriikides. Oluline oleks siinkohal käsitleda ka seda, kuidas naaberriikide otsused Eestit mõjutavad.

Jälgides Worldometersi ja John Hopkinsi Ülikooli saitidel tuvastatud nakatanute arvude dünaamikat erinevates riikides, võib täheldada, et töötab ainult viiruse tõkestamise- ja mahasurumise strateegia. Kõige edukamad on olnud riigid, kes valisid selle juba viirusetõrje algfaasis ning sellest ka järjekindlalt kinni peavad, näiteks Taiwan ja Lõuna-Korea. Need riigid pääsevad lõppkokkuvõttes tõenäoliselt ka väiksema majandusliku kahjuga.

Seevastu nn üleelamisstrateegia, kus otsustavaid viirusetõrje meetmeid ei rakendata, lootes karjaimmuunsuste saavutamisele, toob kaasa suured inimkaotused. Rootsi kaotused on juba praegu üle kümne korra suuremad kui naaberriikides Norras ja Soomes ning viis korda suuremad kui Taanis. Edaspidi see vahe aina kasvab ning Rootsist on kujunemas suur probleem kogu Läänemere regioonile. Siit järeldub ühemõtteliselt, et seni, kuni Rootsi jätkab üleelamisstrateegia järgimist, ei ole võimalik Rootsiga mingit laevaliiklust avada. Oht viiruse levikule oleks väga suur.

Teiseks probleemiks on kujunemas Venemaa, kus tuvastatud nakatunute arv on viimase kümne ööpäeva jooksul kasvanud iga päev 4000 kuni 6000 nakatanu võrra ning kasvu raugemise märke pole veel näha. Kui Venemaal kasvab koroonakriis üle pea, võib see põhjustada julgeolekuolukorra halvenemist kogu regioonis.

Samal ajal on Läti oma naabritest oluliselt paremini viirusega hakkama saanud. Tuvastatud nakatunute arv on madal (umbes 800), viimase aja igapäevased kasvunumbrid väikesed, suremus Eestist ja Leedust mitu korda väiksem, samuti pole viirus jõudnud vanadekodusesse.

Terviseamet kukkus läbi

Pärast seda oleks mõistlik anda hinnang, kuidas oleme koroonakriisi esimese ehk nakkuspuhangu eskaleerumise etapiga hakkama saanud.

Jagaksin selle etapi kaheks faasiks. Esimeses faasis kuni eriolukorra väljakuulutamiseni 12. märtsil, mil tekkiva kriisi lahendamise eest vastutas Terviseamet, kukkusime me läbi. Vastutavad ametiisikud kas alahindasid Hiinast ja hiljem Itaaliast tulevat luureinformatsiooni (mis oli kättesaadav juba alates jaanuari lõpus reaalajas avalikest allikatest) või ei saanud sellest lihtsalt aru. Seetõttu valisime alguses ka vale strateegia, milleks oli üleelamisstrateegia. See, et nõnda talitasid paljud riigid (ka USA ja Suurbrittannia, Itaaliast ja Hispaaniast rääkimata) on väike lohutus.

Me ei teinud kriisi alguses ka mingit tõsisemat katset viiruse riigisisest levikut ära hoida. Valede signaalide tõttu algfaasis suurema osa Eesti elanikkonnani olukorra tõsidus veel ei jõudnud. Ka ei suutnud me jaanuari lõpust kuni märtsi keskpaigani vajalikke varusid täiendada ega tervishoiusüsteemi ning kogu ühiskonna kriisilahendamise valmisolekut olulisel määral tõsta.

Mõistlik oleks neid vigu tunnistada ja toimunust järeldused teha.

Terviseameti läbikukkumise tagajärjel kriisi algfaasis oli Vabariigi Valitsus sunnitud 12. märtsil välja kuulutama eriolukorra ning rakendama karme piiranguid kogu ühiskonnale. Sellega jõudis ka kriisilahendamine kvalitatiivselt uude faasi, mida käsitangi koroonakriisi eskaleerumise etapi teise faasina.

Kuigi eriolukorra väljakuulutamine viibis umbes nädalavõrra, on õnnestunud suurem kahju ära hoida. Tervikuna on valitsus selles faasis hästi hakkama saanud ning suutnud kriisilahendamise olulisemad probleemid lahendada. Minister Jaak Aabi määramine logistika eest vastutavaks ning Arkadi Popovi rakendamine ravijuhina on olnud õiged otsused ja toonud palju kasu. Tunnustada tuleks ka meie diplomaate Hiinas, kes on aidanud lahendada kriitilised isikukaitsevahendite tarne küsimused.

Käimasoleva faasi ainus tõsisem viga seisneb selles, et ei suudetud tõkestada viiruse levikut vanadekodudesse. See oli määratletud kriisilahendamise ühe peamise jõupingutusena. See kivi on aga paraku taas terviseameti kapsaaias. Ka logistakajuhi ja ravijuhi määramine tähendab ju sisuliselt seda, et teised on pidanud terviseameti ülesanded üle võtma.

Minu hinnangul võiks piiranguid oluliselt leevendada pärast seda, kui umbes kahe nädala jooksul on tuvastatud nakatanute hulk iga päev alla kümne inimese, kusjuures testide arv peaks olema vähemalt 1000 kuni 2000 testi päevas. Säärase nakatanute hulga korral suudaksime tõenäoliselt nakatumisahelaid ja nakatanute lähikontaktseid isikuid veel tuvastada ning olukorda kontrolli all hoida.