03.01.2020
Olen vähemus ja teen, mida tahan. Vikerkaareparaadil Indias.
Pole saladus, et liberaalses maailmas on vähemuste kaitse pjedestaalile tõstetud – ja pole saladus seegi, et nood kasutavad seda õnnistust aktiivselt ära.
Lääne ühiskonnas tõrjutakse enamuse kollektivismi ja ergutatakse igati isikuvabaduste vohamist. Selles pole ka midagi erilist, sest riiklikku ja ideoloogilist kollektiivsust, kus esikohal on riik ja ühiskond, üksikisik aga tähtsusetu, peetakse liberite poolt eelduseks totalitaarsete režiimide tekkel. Paraku lähevad nad sealgi väga lihtsalt teise äärmusesse.
Inimõigused on Läänes juba ammu väljunud õigusest elule, toidule, peavarjule ja turvalisusele – üha enam pannakse inimõiguste alla ka kapriise, ihasid ja pretensioonikust. Kodaniku- ja isikuvabaduste alla aga mahub juba praktiliselt kõik, mida inimaju välja suudab mõelda.
Keegi ei mõtle selle peale, et kui kõigil on piiramatud vabadused, siis hakkavad need ruttu kokku põrkuma. Kui ühes korteris elab vaikusenautija ja mediteerija, õhukeste seintega naaberkorteris aga rokkmuusik, siis oma vabadust teha mida iganes ei saa tegelikult kumbki – mõlema vabadusi tuleb demokraatlikult piirata.
Vähemused on saanud õiguse olla kõrgemal enamusest. See aga on kaasa toonud olukorra, kus agressiivsed vähemused saavutavad praktiliselt kõike – on vaja vaid ääretult häälekas ja nõudlik olla, ning enamus taandub poliitkorrektselt.
Hea näide on homoseksuaalid, keda on elanikkonnast vaid 5-10%, kuid kes on oma seksuaalse suunitluse suutnud ääretu agressiivsuse ja võimsa propagandaga tõsta Looduse poolt eluandvaks loodud heteroseksuaalsusega ühele tasemele ja isegi kõrgemale, surudes edasi mehe-naise suhet juba samasooliste omast madalamale. Geiagenda kontrollib juba enamiku lääneriikide avalikku elu.
Jälgides, kuidas kõik erisused teevad võidukäiku, pole ime seegi, kui järgmisena legaliseeritakse pedofiilia – sellele viitavaid märke on küllaga, alates lastearmastamise surumisest seksuaalse hälbe asemel seksuaalseks suunitluseks kuni lasteaedadesse leviva õpetuseni, kuidas laps peaks ennast käppima. Küll leitakse varsti eestkõnelejad, kes leiavad, et ka väikestel lastel on õigus seksuaalsele väljendusele ja kommionud teevad ülejäänu.
Veganite koduleht kirjutab sellest, et veganlus olevat inimõigus – õnneks on metsiiniteadus siiski veel seda meelt, et taimtoidust jääb kasvava lapse organismile väheks. Küll aga on tuule tiibadesse saanud igasugused survegrupid, kellest ühed tahavad lihasöömise lõpetada, teised karusloomafarmid sulgeda, kolmandad kaitsevad naisi meeste eest ja nii edasi.
Kõik need grupid rõhuvad inimlikkusele ja kellegi kannatustele ning saavutavad agressiivsusega hämmastavaid tulemusi – keegi ei julge neile vastu seista. Sellised aktivistid võivad ette võtta suure tööstuse juhi ja muuta tema koduväraval kisades elu võimatuks – ja meedia on nende poolel, kajastades klikimajandusest lähtuvalt kõiki nende “inimlikke” rünnakuid. Eestis on näiteks karusloomakasvatuste vastaseid käputäis, aga nad tunduvad olevat kõikjal.
Vähemuste ja millegi vastu olijate survegruppe tekib juurde nagu seeni pärast vihma. Nendega ei saa tulla mingit diskussiooni, sest väideldes tuleks nende utopism välja, sestap eelistavad nad tulemuse saavutada agressiivsusega. See aga tähendab üha pingestuvaid suhteid ühiskonnas.
Eestis on see kõik Läänega võrreldes lapsekingades, aga piiramatutele vabadustele rõhuv agressioon kogub kiiresti jõudu. Meil on üheks vundamendita võitluseks näiteks sooline palgalõhe, kus tegelikke süüdlasi pole, aga Pakostad hoiavad amatsoone barrikaadidel, et oleks, millega võidelda.
President Kaljulaid näitab ette, kuidas ühiskonda lõhestada, ja paljud lähevadki kaasa – põhjus leitakse ükspuha millest. Näiteks sel aastavahetusel kerkis esile ilutulestike korraldamise küsimus – ja ega seda arutata ümarlauas, vaid ühiskond keeb, sest ühed tahaksid pauke ja tulevärki, teised aga muretsevad lemmikloomade pärast.
Vähemuste õigused, isikuvabadused ja hoolivus kellegi/millegi vastu on õilsad teemad, aga keegi kasutab ka kõige pühamaid asju, et inimesi barrikaadidel hoida ja neid vastandada – selle taga on ideoloogiad ja võimujanu. Ja vähemused on siiski marginaalsem osa ühiskonnast, kelle pilli järgi tantsida ei saa ega tohigi.