Kunagi räägiti, et rahvuskonservatiivide naised liiguvad köögi ja rusika vahel, mis pole muidugi õige, sest nemad austavad naisi, naiselikkust, emadust ja lasterohkust. Parafraseerides aga eelnimetatud ütlust, võiks hoopis väita, et liberite ja vasakpoolsete naised liiguvad abordilaua ja kastiratta vahet, mis on küll õige.
Abordiõigus on paljudele naistele kahtlemata oluline kui hädavariant. Paraku on abordikultuse käigus sellest meditsiinilisest protseduurist kujundatud inimõigus aborditegijale ja surmaotsus eostatule. Lisaks on tekkinud kuvand, nagu oleks abort naisele “nuusata” ja nagu oleks see vajalik ennekõike lõbusat elu elavatele naistele “tööõnnetuste” likvideerimiseks.
Samas veavad abordikultust peamiselt ju need, kellele ei tohiks see probleemiks olla ehk marufeministid ja LGBT. Kui mehi vihatakse või ei vajata, siis kuidas saab abort hädavajalikuks osutuda? Pealegi peaksid feministid ju korraldama enne seksuaalakti kõik ära, alates vastastikusest jah-lepingust kuni kaitsevahenditeni.
Muide, jah-lepingulise vahekorra kohta on justiitsminister Liisa Pakosta öelnud, et jutud lepingu sõlmimisest on ülepingutus, kuid reaalsuses pole selle peagi seaduseks vorbitava nõude juures reaalselt muud teed, kui seksieelne leping, sest muidu pole mehel (keda tavaliselt vägistamises süüdistatakse) mingit võimalust tõestada, et lubav “jah” oli ning naine mõtles hiljem ümber.
Kui Riigikogus arutati rahvastikukriisi, ütles reformitar Signe Kivi rahvuskonservatiiv Evelin Poolametsale: “Miks te Riigikogu kõnetoolist kritiseerite Reformierakonda ja tegelikult solvate ka meie fraktsiooni naisi ja emasid ja vanaemasid?”
Tegelikus elus kaitsevad Reformierakonna naised väga valesid väärtusi, mis on eesti rahvale tervikuna pigem hukatuslikud. Reformierakonnas võib olla nii naisi, emasid kui vanaemasid, iseasi on just see, mida nad oma lastele ja lapselastele õpetavad. Kui neidudele ja noortele naistele õpetatakse seda, et abort on lahendus kõigele; et lapsi ei tohiks kliima nimel saada; et neiud võivad ennast meheks või üldse sootuks “võluda”; et samasooline viljatu suhe on normaalne; et lapsed ja pere on paha ning karjäär “igati okei”, siis need naised ei vääri lugupidamist. Ja tundub, et Reformierakonnas, sotsides ja Eesti 200-s ongi selliseid naisi palju.
Liberaalses maailmas aga on sealsed feministlikud mehed saanud hakkama asjaga, mida ei saa teisiti nimetada, kui naiste alandamiseks. Sellised meheaseained nagu Pärtel-Peeter Pere või Hendrik Johannes Terras paneksid naised kasti ehk veaksid nad kastjalgrattaga teatrisse ja restorani. On kindel, et nende kaasad, kes on sama ideoloogilise maailmapildiga, ongi nõus Maa päästmise nimel kastis konutama, kuid paljud naised, kellele rohepöörde vastu olev EKRE ei pruugi üldse meeldida, susisevad kassi kombel ka sotsiaalmeedias oma vasakvaatega meestele: “No mind sa küll sellesse kasti ei suru!”
Nii need liberite linnalegendid lagunevadki. Esimene nende seas oli muidugi nn sallivus, mis algul oli lausa lipukirjaks, kuid hiljem selgus, et pole sallimatumat kui on kõige ja kõigi sallija.
Üks värske uudis töövarjupäevast tüdrukutele räägib klaaslaest naistele karjäärimaastikul, kuid samas sai endine riigi president Kersti Kaljulaid olümpiakomitee presidendiks, endine peaminister Kaja Kallas rändas kõrgele eurokohale, Eesti riiki lasevad edukalt põhja ministrid Kristina Kallas, Liisa Pakosta, Signe Riisalo, Yoko Alender, Piret Hartman, Riina Sikkut, Heidy Purga, õiguskantsler Ülle Madise kutsub üles põhiseadust eirama… “bitšimisel” klaaslage pole.
Uued Uudised