“Postimehes” sõna võtnud Berit Nuka jutt on kui väljavõte vasakliberaalse ajupesu õpikust selle kohta, kuidas materdada “natse”.
Lillelapseke kiidab Rootsi poliitikuid, kellel olevat selgroogu. Sellega karjub ta “hallelujah” neile poliitilistele jõududele, kelle põhimõtted on seinast seina, kuid kes ühinesid rosoljeks, et mitte lasta võimule ainsat erakonda, Rootsi Demokraate, kes juhtisid tähelepanu valest immigratsioonipoliitikast tekkinud ummikseisule.
Nuka kiidab põhimõtet, et saagu mis saab, aga “paremäärmuslasi võimupositsioonile lubada ei tohi.” Sellega viitas ta kõigile neile Euroopa maadele, kes parempopulistlike parteide lainele on alla vandunud ning lubanud nad võrdväärsetena ühise laua taha, kirjutab Postimees.
Nuka on seega üks neist, kes kiidab heaks demokraatia põhimõtetest loobumise – Rootsi demokraadid tulid poliitilise võimu juurde ehk parlamenti siiski demokraatia reeglite kaudu. Lillelaps ei märka ka seda, et rahvusmeelsed jõud ei vajagi Euroopas enam “tantsule kutsumist”, vaid määravad ise tantsulood ja valivad partnereid – ilmselt muutub see tugevamaks ka pärast europarlamendi valimisi.
Ennast poliitikas targaks pidav Nuka ei saa ilmselt aru, et parem- ja vasakleeri ühistants konservatiivse jõu eemaletõrjumiseks on isegi hullem kui Rootsi Demokraatidele toetumine – kui täiesti erinevad maailmavaated hakkavad seadusi tegema, läheb Rootsi veelgi enam hukka.
Eriline ongi see lillelapse pime viha ühe poliitilise jõu vastu, mis lubaks tal kasvõi hinge müümise Kuradile endale, peaasi, et rahvusriigist hooliv EKRE Eestiski võimule ei saaks. Kurb küll, aga rahvuskonservatiivsus on tõusev reaalsus manduva liberaalse demokraatia kõrval, kes on lubanud ennast neomarksismil seest õõnsaks süüa. Lillelaps lihtsalt seda ei mõika.