Jälgides Varro Vooglaiu ja Ahto Lobjakase debatti, pole kahtlustki, kes neist aruteludes tegelikult teisest üle on.
Rahvuskonservatiiv Paul Puustusmaa võtab sotsiaalmeedias kokku viimase saate “Lobjakas vs Vooglaid” muljed.
“Mis salata – Varro Vooglaid särab loogika, sirgejoonelisuse ja aususega. Samuti ka asjade seostamisega (sealhulgas Põhiseadusega), samas kui Ahto Lobjakas hiilgas massiliselt lapsuste ja üleoleva suhtumisega.
Kui keegi suudaks peale selle saate kuulamist kuidagi Lobjakas näha intelligentsust, siis oleks tore sellise inimesega vestelda. Mina nägin ja kuulsin vaid lihtsameelset eneseimetlust, egotsentrilisust ja rumalust.
Tegemist on Lobjaka poolt sulaselge vahutamisega. Kas põhjuseks vähene kodutöö või puudulikud teadmised, kuid selgelt oli arusaadav, et tal puuduvad arusaamad mõistetest ja nähtustest. Et ta on loonud oma kõverpeeglite maailma, milles pole seoseid tegeliku eluga, vaid mingi vildaka idealismiga, kuhu ta otsib radasid (mida aga ollagi ei saa). Suures osas oli Lobjaka jutuvada nagu pall, mis põrkas, kõmises ja pumpsus, kuid oli selgelt seest õõnes ja tühi, ning allus vaid lihtsatele füüsikareeglitele – see veeres. Ei enamat.
Lobjaka selgitused EKRE ja bolševismi seoste kohta olid aga tõeliselt naljakad, et mitte öelda napakad. Muidugi suutis Varro Vooglaid olla viisakas ja diskreetne, nimetades Lobjaka selgitusi “lennukateks”.
Eriti huvitav Lobjaka loogika (edaspidi: lobjaklus) oli seepeale veel selline, et vasakpoolsuse tunnuseks olla sotsiaalse närvi omamine, mis sotsiaalset õiglust kaitseb. Et justkui parempoolsus on siis negatiivne ja ei kaitse õiglust. Loodan, et kunagi ühe langenud ingli katla juures samuti Lobjakas seletaks vasakpoolsetele (Leninile, Stalinile, Mao Zedongile, Hitlerile, Pol Pothile, Castrole jne…), kui õiglase sotsiaalse närviga nad olid ja miks nad nüüd kõik koos katlas keevad.
Ühtlasi tutvusime lobjakluse dogma kandva tooniga, milleks oli “heas mõttes sotsialism”, mille tunnuseks olla stabiilne ühiskond ja inimeste enamuse aktsepteering sellele stabiilsusele, mille tagatiseks on omakorda hea palk ja nälja puudumine. See on ikka erakordne filosoofia, millisele tasandile on varasemalt jõudnud ehk meie kirjandusklassikast pärinev suurmõtleja, vaimuhiiglane ja literaat Saalomon Vesipruul.”