Uued Uudised vahendab kultuurilehes Sirp ilmunud Kris Moori intervjuud tänavuse romaanivõistluse võitjaga, EKRE Tartu linnapeakandidaadi Loone Otsaga.Lisaks ka žüriiliikme Andrei Hvostovi hinnangu samast väljaandest.
Kuidas sündis otsus valada „Armastus“ just nimelt romaanivormi?
„Armastus“ on Lugu. See eeldab juba iseenesest proosažanri. Lugu mängib suurelt jaolt Tartus. Näidendisse oleks raske põimida kogu selle 1942. aasta talve linnakaarti, nagu ka pikki sisemonolooge ja tagasivaateid. Novelli ei oleks mahtunud kõik, mida ma öelda tahtsin, lihtsalt ära. Niisiis romaan.
Ent Salme Niilendist olen juba ammu kirjutanud ka näidendi „Üksainus Araabia öö“. Selle tegevus toimub kolm aastat hiljem ja hoopis teisel maal. Siiski on neil puutepunkte, muu hulgas ka armastuse vallas.
Mil määral segunevad „Armastuses“ fiktsioon ja ajalugu? Mainisite Salme Niilendit. Kas tegelaste galeriis vilksatab ka teisi kultuuriloost tuntud (suur)kujusid, nagu teie varasemas loomingus?
Loomulikult. Kogu galeriis on välja mõeldud üksainus inimene ja üks … ma ei hakka põnevust ette paljastama.
Lool on kolm peategelast, kelle silme läbi seda jutustatakse: Uku Masing, Isidor Levin ja Salme Niilend. Kõrval tegutsevad näiteks Eha ja Agnes Masing, Rein Sepp, Kersti Merilaas, Jaak Taul – ja paljudest teistest on riivamisi juttu. Neljandaks tegelaseks võime lugeda seda, kes on väga tugevalt taustal – Salme armastatu Karl Ristikivi.
Kusjuures minult on küsitud just Salme kohta, et kas tema on välja mõeldud. Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta, küll aga teatakse kõiki tema kaaslasi Veljestost ja üldse Tartust.
Romaanis tegutsevad need igati reaalsed, eesti kultuuriloole väga tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene. Põhimaterjali olen ammutanud Salme Niilendi kirjadest. Kasutasin ka teiste tegelaste kirjutisi, mälestusi ja loomingut. Kuid see, mida nad tunnevad päriselt, dokumenteeritult öeldut vormistades, mis mõtted ajendavad neid midagi kirjutama või rääkima meieni jõudnud sõnadega – see on minu väljamõeldis, nagu on olnud mu teisteski teostes.
Tõenäoliselt on „Armastuse“ vastu huvi tundnud mõnedki kirjastajad. Oskate ehk öelda, millal teos lugejate ette jõuab?
Usun ja loodan, et oktoobri lõpu poole. Üllitab Rahva Raamat. Kohe pärast suure romanisti Karl Ristikivi sünnipäeva.
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Andrei Hvostovi kommentaar
Christopher Booker on oma raamatus „Seitse põhisüžeed“ („The Seven Basic Plots“) eristanud seitse peamist lootüüpi. Loone Otsa „Armastus“ on liigitatav neist kahe alla: kolmas süžee, mida inglise keeles tähistatakse sõnaga quest ehk siis kangelase püüdlus millegi olulise või väärtusliku järele, ning neljas põhisüžee voyage and return ehk siis teekond sinna ja tagasi.
Aga see kehtib vaid ühe protagonisti – Salme – seisukohalt.
Salme on noor naine, kes asub 1942. aasta kärekülmal talvehommikul kusagilt Taagepera kandist teele eesmärgiga jõuda Tartusse, et saada seal oma valdusse midagi sellist, mis võib päästa elu. Midagi väga väärtuslikku just tollal, Saksa okupatsiooni ajal. Salme on visa ja tarmukas, lisaks on tal kõvasti õnne. Neiu saabki oma tahtmise, ohtlik teekond Tartusse pole ette võetud asjata.
Romaani käsikirjas on veel kaks protagonisti: Eesti kultuuriloost tuntud isikud Uku (Masing) ja Isidor (Levin), ja kui nüüd lähtuda nendest, siis asetub romaani käsikiri Bookeri määratluses esimese põhisüžee kategooriasse – overcoming the monster ehk siis kangelase saavutatud võit koletise üle. Koletiseks on antud juhul natsionaalsotsialistlik maailmavaade. Ärgem unustagem, et see oli Eestis aastatel 1941–1944 natside okupatsioonivõimu ideeliseks aluseks. Ukul on selle maailmavaatega intellektuaalne vastasseis, Isidoril aga sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, sest selle maailmavaate seisukohalt pole temasugusel inimesel üldse õigust elule.
Soovi korral võib Loone Otsa käsikirjast leida teisigi põhisüžeesid, Bookeri loetelus näiteks teisel kohal olev rags to riches ehk tuhkatriinulik lugu vaesest, tagasilükatust ja marginaliseeritust, kes saavutab loo lõpus kui just mitte õnne ja rikkuse, siis moraalse võidu kindlasti.
Käsikirja süžeelist mitmekülgsust arvestades võib oletada, et selle edu nii kriitikute kui ka lugejaskonna hulgas on automaatselt tagatud. Muidugi eeldusel, et autoril on professionaalsed oskused ehk lihtsamalt öeldes – autor oskab kirjutada. Pole kahtlust, et Loone Ots seda kunsti valdab.
Ent süžeeline rikkus ning autori n-ö käsitöönduslik kompetents pole kogu põhjus, miks see käsikiri pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Käsikirja võlu on see, et romaan räägib tundest, mida maailmas pole kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem.
Käsikiri teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest.
Seatakse luubi alla armastuse eri aspektid. Mehe armastus naise ja naise armastus mehe vastu, perekonnasisene armastus, aga ka kirg, ka sõprus, ka ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses, lõpuks tarkusearmastuski.
Tsitaat ühe žüriiliikme antud hinnangust: „Räägitakse armastusest kui ideest, armastusest kui praktikast, armastuse vabastavast jõust, armastuse lämmatavast painest. Armastusest olude kiuste, vastamata armastusest.“
Autori järjekindlus armastuse kõikvõimalike aspektide ning avaldumisvormide kirjeldamisel on kahtlemata trump. See tõigi esikoha.
Ma ei tea, kas enne trükki saatmist Loone Ots käsikirjas midagi muudab. Seepärast oleks ebaaus hakata kritiseerima käsikirja seda varianti, mida mina ja kõik teised romaanivõistluse žürii liikmed on lugenud. Võib-olla saaks norida mõningate ajalooliste üksikasjade kallal, aga ma ei tee seda nüüd ega ilmselt ka hiljem – siis, kui käsikiri on kaante vahel ning kui peaks selguma, et autor pole ajalooliste faktide asjus muudatusi teinud.
Loone Otsa tekst on väga poeetiline, ehkki see on kirjutatud proosana.
Poeesial on oma tõde.