Täna pidavat mälestatama kliimaohvreid, mis on üks järjekordne kaasaja rumalus.
On 15. juuli. Laias laastus tähendab see, et pool suve on möödas. “Kus on kliimakatastroof, küsin ma teilt!”, kui parafraseerida katkendit ühest menufilmist.
Möödunud talv oli meil üle hulga aja korralik, oli külma, tuisku ja lund. Vähemalt minu maakodus Võrtsjärve ääres on tänavu kõvasti vähem sääski ja puuke, eks pakane laastas nende ridu. Võib-olla kusagil Eestis on teisiti, ma räägin oma kogemusest.
Poole suve peale on suvepalavust olnud normaalselt, võib-olla isegi vähevõitu. Augustis hakkavad ööd jahenema ja võib kindel olla, et Eestis sel suvel Maa ei sütti, nagu kliimafanaatikud ennustavad.
Inimesed ka ei sure Eestis kuumusesse. Siinkohal meenutan aastat 1988, mil ma kolhoosi väikebussijuhina sõidutasin meedikuid ajal, mil neil oli oma auto remondis – jah, kuuma ilmaga tuleb arstidel käia krooniliste haigustega inimeste juures, nii oli ka 38 aastat tagasi.
Praegu on tõesti nii, nagu näitab allpool asuv pilapilt – kui 1976. aastal tähendas 25-30-kraadine ilm lihtsalt suvesoojust, siis nüüd karjub ilmateadustaja “Me kõik sureme!”
Vett on sel suvel palju, heinamaadki lirtsuvad. Kliimasoojenemisele see siiski ei viita, sest märg maastik ei sütti. Kuid küsige vanematelt põllumeestelt – saagid on kas liiga märja või liiga kuiva ilma tõttu ikaldunud alati.
BNS kirjutab: “15. juuli valiti mälestuspäevaks, et meenutada 2021. aasta traagilisi üleujutusi Belgias ja Saksamaal, mis nõudsid sadu inimelusid. Euroopa on maailma kõige kiiremini soojenev kontinent ning äärmuslikud ilmastikunähtused nagu kuumalained, põuad ja üleujutused muutuvad üha sagedasemaks ja intensiivsemaks.”
Muide, tolle aasta üleujutuste kohta räägitakse just teistmoodi juttu – just siis oli Saksamaal, Hispaanias ja mujalgi Euroopas roheliste võidukäik, paljud nende parteid sattusid ka valitsustesse. Just nemad keelasid jõgede looduslike sängide säästmise nimel ära kindlustustööd ning lõpetasid tammide remondi – muidugi kihutasid tulvad, mida seni oli suunatud, kaitserajatistest läbi ja tekitasid massiüleujutusi.
Ka Eestis on nn metsade uputamine lausa riiklik poliitika ja siis karjutakse üleujutuste kohta, et “kliima tegi!” Vaadake Pääsküla raba Männiku-poolsesse otsa – sealse tee uputasid rabapäästjad, mitte CO2.
Tänavu suvel pole meil ka katastroofilisi torme olnud. Mõned muidugi on, aga kas keegi usub, et me saame elada loodusõnnetuste-vabas maailmas? Need on meid alati saatnud.
Kõige sellega seondub veel üks teema – nn vaimne tervis, millest on saanud moesõna. Jah, noortel on kuppel sageli sassis, aga miks? Just nende “ärevuste” pärast, kliima-, soo-. sõja- ja veel sada kunstlikult tekitatud “ärevust”. Ka peavoolumeedia on näidanud intervjuusid, kus noored ütlevad, et kardavad elada, ja ammugi ei näe nad tulevikus endal lapsi.
Miks meil siis rikutakse lausa riiklikul tasemel noorte ja kõigi teiste vaimset tervist? Meedia on täis apokalüptilisi õudussõnumeid – ise te tapate rahva tervist!
Tänavune Eesti suvi on ilus, nautige seda, sest mitte miski ei viita vähemalt siin kliimakatastroofile. Ka mujal on see jutt üle pingutatud. Hiljuti vahistati Kreekas grupp anarhiste, kes korraldasid pommiplahvatuse – just selle seltskonna strateegias on ka maastikutulekahjude süütamine, et nii riigivõimu õõnestada. Süütavad inimesed ja suvi on Vahemere ääres alati palav olnud, ega nad muidu pärastlõunast siestat peaks.
Lõpetage see kliimahüsteeria ja laske inimestel rahus elada.
Jüri Kukk, toimetaja
NB! “Kolmanda osapoole” tsenseerijatele, kes ei tee vahet fakti ja arvamuse vahel – see on arvamuslugu.
