Rahvuskonservatiive on kritiseeritud osavõtmatu suhtumise pärast Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmisesse, kuid nagu ikka, vaatavad nad ka emotsionaalsetel aegadel pikalt ette.
ERR-i uudised räägivad sellest, et Eesti on sotsiaakaitseminister Signe Riisalo sõnutsi valmis vastu võtma 10 000 põgenikku, esmaspäevase seisuga oli kohal juba 4500 ukrainlast, neist kolmandik lapsed.
See kõik on tore, aga kogu protsess on toimunud lühikese ajaga ja ühiskonnale täiesti märkamatult, 4500 on kohal veel enne, kui me neid tänavatel märkame. Sõda on alles hoogu kogumas ja peaaegu pool oodatavast põgenikehulgast on juba kohal. Kaua läheb aega 10 000 täitumisega? Mis hetkel me avastame, et hotellid on täis ja ruume tuleb otsida ühiskondlikes hoonetes, nagu seda oli näha 2015. aastal Süüria sõjapõgenikega Läänes?
Teine oluline häirekell märgib seda, et kogu protsess toimub kontrollimatult – kes aga tahab, võib soovitud hulga inimesi ära tuua, eriti paistab selles silma Pagulasabi MTÜ. See ei ole iseseisvale riigile kohane poliitika, kõik peaks ikkagi toimuma riikliku kontrolli all ning olema suunatud ja juhitav. Kas neid inimesi Covidi osas ikka kontrollitakse – meile endile ju kõik piirangud alles kehtivad?
Siin ongi see moment, mille eest hoiatavad rahvuskonservatiivid – heas usus ja hea südamega me aitame ukrainlasi, aga mingil hetkel on maa sõjapõgenikke täis ning me kaotame protsesside üle kontrolli. Põgenikke peab aitama, aga kui nad jäävad kauaks, siis hakkab see varem või hiljem riiki koormama, nagu süürlaste vastuvõtt Türgit. Kas me üldse teame oma võimekuse piire?
Tulijad on peamiselt naised-lapsed, ja kuigi ettevõtjad loevad juba töökäsi, tuleb neil inimestel kõigepealt kohaneda ja šokist üle saada. Eesti riigis aga pole ju nende jaoks midagi ette valmistatud – meil pole isegi endi jaoks varjendeid, sest valitsused pole kunagi ette mõelnud, ei riigi- ega tsiviilkaitse osas.
Poola käivitas seaduseelnõu, mis võimaldaks Ukraina kodanikel jääda Poolasse 18 kuuks ning seda on võimalik pikendada veel 18 kuu võrra. Ukraina kodanikest põgenikel lubatakse ka töötada ning neile võimaldatakse ligipääs tervishoiule ja haridusele.
Valitsus tegi ka ettepaneku anda finantsabi nii põgenikele, neid majutavatele inimestele ning kohalikele võimudele, kes pakuvad põgenikele abi. Eesmärk on anda Poolasse saabuvatele põgenikele võimalikult normaalne elu, ütles peaminister Mateusz Morawiecki ajakirjanikele.
Kas Eesti on mingi ligilähedasegi seadusealgatuse teinud või toimub heategevus lausa stiihiliselt, kus igaüks või “oma ukrainlased” ilma mingi ühtse vastuvõtusüsteemita ära tuua – näiteks Pagulasabi tundub lausa massvedu korraldavat?
Me oleme head ukrainlaste vastu, aga ärgem unustagem olla hea ka eestlaste endi vastu, et ei tuleks ajad, mil me peame hakkama venekeelses ruumis edasi elama, sest oleme hea südamega siia palju võõraid kogunud. Rahvuskonservatiivid mõtlevadki tulevaste aegade peale – kas meil endil siis enam Eestimaal kohta on?
UU