07.06.2020
Uus normaalsus – riik põlvili tänavapoliitika ees.
See, mis toimub niinimetatud rassismivastaste protestide käigus, paneb mõistusega inimesed pead vangutama – millal sai seadusetus elunormiks ning isegi vabaduse ja õigluse tunnuseks?
Tegelikult on seadustele sülitamine juba ammu uueks normaalsuseks tunnistatud – selle eredaimaks näiteks on ebaseaduslikult Euroopasse ronivad ja segamatult läbi terve mandri tormavad migrandid, kelle takistamist peetakse hoopiski kuriteoks, nagu näitab kunagise Itaalia siseministri Matteo Salvini vastu algatatud kohtuasi.
Nüüd on asi jõudnud uuele “levelile” – vägivaldsed protestid kriminaalse minevikuga tegelase pärast on “määratu ühendav jõud, ennekõike toovad protestid inimestes esile nende parimad jooned, abivalmiduse, hoolivuse, kodanikujulguse, vastutustunde.” Ehk otsesõnu öelduna: kui miski ei meeldi, minge tänavatele ja märatsege, see on uus normaalsus.
Kõige hullem asi on juhtunud USA-s ja Lääne-Euroopas: politseinikud põlvitavad protestijate ees, kes on saanud vägivalla sümboliks. Riik, keda esindavad politseinikud, alandub seadusetuse ees, mida esindavad meeleavaldajad.
Kui politseinikud soovivad mustadele oma alandlikkust avaldada, võtku vormid seljast ja edasi kasvõi roomaku – aga mundris olles on see kuritegu, seda enam, et Floyd oli tegelikult seadustega pahuksis. Korravalvurid põlvitasid kuritegevuse ees.
Kogu läänemaailm lõi mõnede “pahade” politseinike pärast risti kogu politseisüsteemi – nähtavamat tunnustust kuritegevusele ja seadusetusele on raske leida. Organisatsioon BLM pani kogu maailma jumaldama väidet, et “kõik politseinikud on tõprad”.
Keegi tahab lammutada inimühiskonna peamist eksistentsi vormi, riiklust, ja anda maad hävituslikule anarhiale, sestap on tänavatele toodud märatsev pööbel. Ajupestutele aga seletatakse, et see toimub õigluse nimel.
UU
