Maailma tänavatel toimuv on uue Oktoobri- ja “kultuurirevolutsiooni” peaproov

Noored võivad liikumise “Black Lives Matter” plakati ülestõstetud rusikaid vaimustusega vaadata, kuid nõukaaja põlvkonnale meenutavad need Oktoobrirevolutsiooni, Hiina, Kuuba, Nicaragua, Vietnami ja paljude teiste sotsialismimaade propagandaplakateid.

Noored võivad monumentide sodimises ja ümberlükkamises näha mingit õiglust, aga elu näinud inimestele tähendab selline vandalism vereojades revolutsioone ja pikki, sageli mitmeid inimpõlvi vältavaid totalitaarseid ühiskondi.

Kõik see, mis toimub praegu rassismivastase võitluse käigus, on tegelikult marksistlike revolutsioonide taktika, ja alati on sellega kaasnenud demokraatia häving. Rõhutute kaitsmine on marksist-leninlastelt üle võetud loosung – “maailm, kus võimul ülendame, neid keda orjus rõhub nüüd!”

Meie, eestlased, ja meie saatusekaaslased Ida-Euroopas, tuleme totalitaarsest ühiskonnast ühiskonnast, ja seetõttu näib meile, eriti noorematele põlvkondadele, et me läheme ülesmäge, tippude suunas. Meie ühiskondade jaoks see nii veel ongi, kui me oskame piiri pidada.

Lääne-Euroopa ja laiemas mõttes kogu Lääs aga on seal juba ära käinud, ja veereb midagi leidmata allamäge, otsides endale uusi haakumiskohti kuristike servadest ja fantaasiate fatamorgaanadest. Kui me nendega ühineme, veereme üheskoos kuristikku, kuhu liberaalne demokraatia kukkumas on.

Maailm on praegu põhjalike muutuste lävel, me elame pöördelisel ajastul. Mitte kunagi pole nii armutult hävitatud senist ühiskonnakorraldust, tavasid, traditsioone, elulaadi, vabadust, vaba mõtlemist ja demokraatiat. Seda ülemaailmses ulatuses – varem toimus see lokaalselt, Nõukogude Liidus hävitati ühiskond täielikult 1917. ja sellele järgnenud aastatel, Hiinas 1949, ja see asendati verise diktatuuriga.

Praegu hävitatakse Lääne ühiskonnas halastamatult ja julmalt kõike seda, mida on loodud sajandite jooksul – moraal, traditsioonid, majandus, julgeolek, inimlikkus. See asendatakse vabaduste sildi all lubatavate kapriiside, pretensioonikuse, nõrkuste ja perverssustega, mille kaudu kujundatakse inimestest revolutsiooniline pööbel.

Noored ei saa aru, kuidas juba tuntud totalitarism inimlikkuse ja humanismina tagasi hiilib, sest neil pole ajaloolist mälu ega kogemust Nõukogude ajal toimunuga. Vastupidi, nad arvavadki, et see olukord, kus sõnavabadus kasvõi Facebookis vihakõnede piiramise sildi all kinni keeratakse, on humanismist tingitud piirangud – tegelikult on see tõeline totalitarismi algus.

See, et neid tänavatele protesteerima, monumente ümber lükkama, inimesi alandlikkusele sundima ja üht sihtgruppi jumaldama kutsutakse, ongi revolutsiooni peaproov, millele järgnevad Smolnõi ründamine, pursuide elimineerimine, ühe ja ainsa tõe võidukäik, ühte jalga astuv ühiskond.