03.12.2019
Eleoni tuulik Aidu tuulepargis.
Eesti riik on osaliselt kliimahüsteeriaga kaasa läinud ja paljud sammud on täiesti vastuolus riigi vajadusega hoida Venemaa naabruses idanaabrist sõltumatut energiapoliitikat.
Põlevkivil põhineva elektrienergeetika kinnipoomine tekitab Ida-Virumaal sotsiaalse plahvatuse ohu, samas aga on ostetav elekter sageli Vene päritolu “räpane” energia, mida ei kammitse tootmisel mingid läänelikud kliimapõhimõtted.
Seetõttu on tekkinud vajadus arendada “puhtaid” ehk alternatiivseid energiatootmise viise, mille hulka kuuluvad ka hüdro- ja tuuleenergia. Selle taustal tundub täiesti vastutustundetu Linnamäe hüdroelektrijaama sisuline hävitamine, mida aetakse kaladele paremate kudemistingimuste loomise sildi all – hüdroenergeetikale pannakse pidurid.
Veelgi suurem vastasseis on olnud tuuleparkide osas. Praktiliselt kõik nende rajajad on põrkunud vastupanule nii kohalike inimeste, keskkonnanõuete kui ka riiklike institutsioonide poolt. See on juhtunud nii Skinest Energia Esivere tuulepargi, Enefit Greeni Loode-Eesti tuulepargi, Sõnajalgade Aidu tuulepargi kui ka paljude teiste osas.
Valitsus otsustas novembri algul, et tuuleparkide ja kaitseväe radarite vastasseisus Ida-Virumaal sõlmitakse kompromiss. Riik ostab uue radari, mida rajatavad tuulepargid ei sega.
“Praegu on Kirde-Eestis kehtestatud tuulikutele kõrguspiirangud. Samal ajal aga ei saa Eesti ühe suupoolega kõnelda vajadusest eelistada põlevkivienergeetikale rohelisemat energiat ning teisalt viljeleda riigikaitset, mis sedasama rohelist energiat maha surub. Kui uus radar hangitakse, avanevad tuulikuehitajatele ka paljud seni suletud piirkonnad Ida-Virumaal, Põhja- ja Lääne-Eestis. Seega osutas äriperekond Sõnajalad, kes tuulepargi pärast pikalt kaitseministeeriumiga kohut käis ja tänavu septembris kohtus riigi seljatas, kaitsevõimele teene. Samuti muidugi enda konkurentidele. Kuna kohus tunnistas vaidlusaluse, Sõnajalgade Aidu tuulikupargi ehitusload kehtivaks, ei jäägi muud üle kui uus radar osta, aga ühtlasi juhatada sisse tuulegeneraatorite ehitusbuum,” kirjutas Pealinn 11. novembril.
Emeriitprofessor Jaan Järvik kirjutas 1. detsembril Eesti Päevalehes: “Sõnajalgade tuulikud on maailma parimad, neist saab Eesti uus Skype”. Loos ütleb ta, et inimkonda ei päästa hukatusest mitte lapsiidolite pime kummardamine ja meie eelkäijate seniste valikute idealiseerimine, vaid õige suunavalik, teaduslik-tehniline nutikus ja majanduslik mõtlemine.
Tema esimene soovitus on: Eestil tuleb omaks võtta suund puhtale ja taastuvale energeetikale koos tõhusa tuuma- ja salvestustehnikaga ning seda asjatute emotsioonide ja etteheideteta. Päikeseenergeetikale aga võivad olulist tuge osutada ka TTÜs väljatöötatud originaalsed vaheldid.
“Samal ajal arenevad kohalikud päikese- ja tuuletehnoloogia ettevõtted. Nende teaduslik-tehniline nutikus kannab neid taastuvenergeetikaga tuleviku poole. /…/ Eesti Energia küll tegeleb tuule- ja päikeseparkidega, aga nad pole ilmutanud piisavat koostöö huvi Eestis arendatavate tipptuulikute vastu,” lisab Järvik.
Emeriitprofessor väidab et Eleoni tuulikute näol on tegu väga nutika, maailma parima tuulikuga, mida ilma oma silmaga nägemata on raske ette kujutada ja hinnata. Selleks, et need tuulikud hakkaksid sarnaselt Skype´ga Eesti elu edendama, tuleks pidurid maha võtta ja seljad kokku panna.
“Eestil tuleb kindlalt jääda valitsuse möödunud kuul langetatud otsuse juurde, mis lahendab lisaradarite abil tuuleenergeetika arendamisega seotud riigikaitse mured. See pole mitte ainult õige ja eetiline kliimamuutusi silmas pidades, vaid ka majanduslikult otstarbekas ja tark tegu,” lõpetab Järvik.
Praegu ongi energeetilise julgeoleku tagamiseks oluline maha võtta ülearused piirangud alternatiivsetele energiaallikatele, et ettevõtjad saaks arendada energia tootmist vee jõul (Linnamäe) või tuule mõjuga (tuulepargid). Muidugi mõista tuleb selle juures arvestada ka keskkonnanõuete ja kohalike elanike arvamusega.