Kas digi-Eesti eeskuju on kinni jooksnud teiste riikide karmimasse andmekaitsesse?

Eesti riigiportaal on mugav digilahendus, aga kui turvaline on ta isikuandmete salastatuse kohalt?

Kuigi Eestis jätkub digiriigi ülistamine, on paljud ilmselt märganud, et mujal pole sellega eriti kaasa mindud.

Soomes ja Saksamaal elavad eestlased kirjeldavad, kui tülikas võib seal vahel olla mingi lihtsa asja kordaajamine, sest pole seda Eestis tuntud ja heakskiidetud e-riiki. Isegi Reformierakonna esinumber Kaja Kallas rääkis sellest, kuidas ta tundis Brüsselis puudust meie digilahendustest.

Ometigi jätkab president e-riigi reklaami Aafrikas, mis aga on puhas poliitturism – väheusutav, et sealsed riigid on valmis digilahendusi kasutama, ja mis eriti tähtis, seda turvaliseks muutma.

Eesti e-riigi muudab mugavaks andmete ristkasutuse süsteem – sisened oma ID-kaardiga süsteemi ja saad kohe igast küljest andmed keskpõrandale kokku. See mugavus aga on ka nõrkus, millele juhtisid tähelepanu ka kusagil poole aasta eest siin käinud šveitslased – mis saab siis, kui keegi on võimeline seda süsteemi täielikult üle võtma? Te olete ju neil kohe koos kõigi karvade ja nahaga peos!

Eesti digilahendused töötati välja aegadel, mil andmekaitsereeglid olid nõrgemad ja selline ristkasutus ei tekitanud proteste. Kogu Euroopa ja arenenud maailm aga liiguvad paraku just vastupidises suunas – andmete järjest suurema kaitsmise poole, mis pigistab ristkasutussüsteemi kõri pigem kinni. Näiteks Saksamaal kaitsevad andmebaase kümned seadused, seda kaitset on pidevalt tõhustatud ja seadusandlus muutub karmimaks – selles riigis ei tule andmete vaba kättesaamine kõne allagi. See riik ehitab andmetele tulemüüre vahele.

Nii on see ka teistes läänemaades, kus süsteemid eeldavadki igast ametkonnast eraldi ja iseseisvat teabenõuet. Nii eemalduvad meie endi head liitlased ja partnerid digiriigist suurte sammudega, mitte ei lähene. Aafrika riigid ehk võivadki meilt midagi üle võtta, aga nende käe all muutub see süsteem täielikuks totalitarismiks ehk siis saavad sealsed hõimupealikutest presidendid kogu ühiskonda kontrollida.

Eraldi tasuks ära märkida ka seda, et 1,3 miljoni elanikuga Eestis töötab digiriik märgatavalt sujuvamalt, kui ta võiks töötada 80 miljoni elanikuga Saksamaal, kus teabenõudeid tuleks kümneid kordi rohkem.

Omaette teema on ka Lääne muutumine ebademokraatlikumaks. Vihakõneseadused, tsensuur sotsiaalmeedias, konservatiivse maailmavaate väljasurumine, teatud protsesside muutmine kohustuslikuks (rändepakt ja migratsioon) viitavad totalitarismile. Vaba andmekasutus muudab paraku kõik andmed kättesaadavaks ka neile, kes demokraatiakruvisid kinni keeravad. Peab tunnistama, et Lääne-Euroopa püüab (vist) demokraatiat andmekaitse kaudu hoopiski kaitsta…

Info on tänapäeva maailmas suur varandus, selle kiire kättesaadavus edu võti ja paraku ka hea äri/suure kasumi eeldus. Seepärast küsib üha enam internetilehti kasutamise eest juurdepääsu meie isikuandmetele. Ja me annamegi, uskudes, et neid kasutatakse ära ausalt. Aga saame oma isiklikule veebilehele pidevalt jalaseene- ja potentsiravimite reklaame. See on vaid üks digiriigi mugavuse hind.

UU

Kommentaarid