Maailmamajandus ei põe mitte sedavõrd majanduslikel põhjustel, kuivõrd ideoloogiate pärast

Suurel osal Eestimaa inimestest on meeles Nõukogude Liit oma käsumajandusega ja seetõttu saavad nad aru, mida tähendab see, kui majandust juhitakse ideoloogia ja mitte majandusreeglite kaudu – aga selline mudel tuleb meieni nüüd Läänest, kus majandus on ideoloogiate tõugata-tõmmata.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida – aastaid tagasi nõudis Swedbank paari geisäutsu peale tagasi annetuse Aadu Luukase Fondile, mille too andis SAPTK-le preemiana kodanikuühiskonna tugevdamise eest.

Pärast seda lubasid paljud konservatiivsed kliendid Swedbankiga lõpetada. Pole teada, paljud seda tegid, aga panga poolt on rumal alluda ideoloogilisele survele, kui võib kaotada arvukalt konservatiivseid kliente. On ju homosid kusagil 5% ringis inimkonnast, kristlasi aga kõvasti rohkem. Muidugi tasub arvestada ka homode toetust vasakliberaalsete heterode seas, aga ega traditsionalistide leer samuti väike pole. Kas poleks õigem üldse poliitmängudest eemale jääda?

Tegelikult on Swedbanki otsus isegi arusaadav, sest agressiivne ja sallimatu homoagenda on Läänes juba nii tugev, et võib boikottidega nende silmis paariaks osutunud firmadel kõvasti majandusnäitajaid alla kiskuda. Kummatigi ei kartnud Bigbank Swedbanki tagasi nõutud raha kompenseerida ega kannatanud selle tõttu üldsegi.

Paljud moefirmad ja teisedki on geide, BLM-i ja teiste neomarksismi kasvandike surve tõttu teinud ideoloogilisi otsuseid ja tegelikult on see vaid konservatiivse leeri rahulikkus, et nad pole boikottidega vastanud ja nende ettevõtete ostunumbreid alla viinud.

Majandusi mõjutavad teisedki ideoloogilised otsused ja üheks neist on igasugused võrdsusideoloogiad, eriti naisõiguslus. Isegi paljud inimlikud otsused, nagu eakate ja puudega inimeste tööle värbamine ei ole enamasti majanduse toimimise kohalt mõistlikud. Sageli on õigem võtta pigem tööle noori, kes oma kiirusega tekitavad rohkem toodangut ja edasi on parema maksubaasi kaudu kergem neid sihtgruppe rahaliselt toetada. Aga tööjõudu arenenud maailmas napib ja seetõttu on tark ka vähemefektiivsed inimesed tööturule viia.

Täiesti väär aga on nais- ja vähemusõiguslusest tekitatud ideoloogiline lähenemine majandusele, kus kaadripoliitikas arvestatakse mitte kompetentsi, vaid teatud gruppide esindatusega. Ka Eestis on kümned ettevõtted ühinenud mingi totrusega, kus tööjõu värbamisel lähtutakse vähemuste esindatusest. Ettevõtjad, millal tuleb teie kontoritesse politruki amet?

Jutt ei käi ei võrdsest palgast ega kompetentsetest inimestest, vaid otse sellest, et töötajaskonnas oleks esindatud vähemused ehk triibulistest ja paljutriibulistest nimekirjadest. Kui mingit vähemust on ettevõttes liiga vähe, siis tavaliselt seetõttu, et nende seast pole piisavalt kompetentseid inimesi võtta. Kui aga firma seab eesmärgiks, et olgu vähemused olla, siis tähendab see, et tööle võetakse vähemasjalikke, kuid poliitkorrektsusele vastavaid töötajaid, kannatama aga hakkavad majandusnäitajad.

Läänes on see idiootsus juba ammu käimas ja üllatuslikult kannatavad ülikoolide võrdsusnimekirjadest kõige rohkem juudi ja India päritolu noored, kelle seas on andekaid kandidaate rohkem. Kui nende asemele võetakse näiteks aafriklased, kelle seast tuleb vähe ajusid, on selge, et kõrvale jäävad need, kes võinuks ettevõtlusele ja teadusele enam anda.

Soolised “triibulised” nimekirjad on järgmine allakäigutee. Kui mingi firma soovib naistele vastu tulla, siis otsigu nad näiteks üles kõik kõrge IQ-ga naised, andku neile omal kulul hea haridus ja toogu firmasse. Kui aga kohti hakatakse täitma avalike konkursitega ja lähtutakse ennekõike soost, mitte kompetentsist, siis läheb kõik ainult halvemuse poole.

Ideoloogiaid, eriti neomarksismi, tunneb ära kampaaniate järgi, mis olid iseloomulikud NSV Liidu käsumajandusele. Praegune kaadrite täitmine vähemuste ja naistega on üks sellistest. Sama toimub ka majanduste ümberkujundamisega kliimavõitlustes.

Läänes praktiseeritav kliimavõitlus ei ole võitlus Maa säästmise nimel, see on täiesti ideoloogiate kontrolli all ja taas on üheks neomarksism – kliimameetmetega saab põlvili suruda “vastikud kapitalistid” ja panna nad kliima päästmise kinnimaksmisega looma sotsiaalselt võrdset ehk sotsialistlikku ühiskonnamudelit.

Seda näitab hästi 2019. aasta hoo sisse saanud Greta kliimahüsteeria, kus kärbete, kohustuslike rahaeraldiste ja majanduste ümberseadistamisega alustati juba enne, kui maailm suutis välja arvutada, mida kliima päästmisele ümberorienteerumine majandustele üldse maksma läheb ja kas see ei too kaasa kollapsi.

Kuigi kogu liberaalne maailm laulis Thunbergile oode, näitas esimene Davosi majanduskohtumine, mille kohta teismeline hüsteerik krõbedaid sõnu lausus, et kiidusõnade varjus mõistis majanduseliit kliimapaanika hukatuslikkust ja praeguseks on ka pandeemia selle kampaania lõplikult tahaplaanile tõrjunud.

Mis aga puutub Eesti majandusse, siis näeb siingi palju äraspidist – turumajanduse asemel on eurorahadele orienteeritud projektimajandus, ettevõtjad kasutavad innovaatiliste lahenduste asemel pigem ohtralt füüsilist odavtööjõudu ning esimeste raskuste ilmnedes sirutavad käe kohe riigi poole.