Soome teadlased hoiatavad euroliidu „taastefondi“ ohtude eest: „See pole see EL, millega me liitudes end sidusime“

Rubriik Majandus On
©Uued Uudised
Euroopa Komisjon

Aasta alguses avaldas rühm Soome teadlasi põhjaliku analüüsi Euroopa Liidu välja pakutud niinimetatud taastefondi olemusest ja kahjulikest tagajärjedest Soomele ja soomlastele. Taastefondi olulisimaid mõjusid on tulude ümberjaotamine liikmesriikide vahel.

Kuna taastefondi heakskiitmist kavandab ka Eesti võimuliit, vahendavad Uued Uudised Soome teadlaste analüüsi ka Eesti lugejale.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Oma analüüsis jõuavad Tuomas Malinen (politoloogia doktor, majandusteaduste magister), Peter Nyberg (politoloogia doktor), Heikki Koskenkylä (politoloogia doktor), Eija-Riitta Korhola (filosoofiadoktor), Stefan Törnqvist (diplomeeritud insener, majandusteaduste magister), Sami Miettinen (majandusteaduste magister, MBA) ja Manolis Huuki (politoloogia kandidaat) järeldusele, et EL-i taastefond avab tee fiskaalunioonile, kus kodanike sissetulekuid hakatakse järk-järgult rohkem kasutama teiste EL-i liikmesriikide majanduste tasakaalustamiseks. See kaotaks halvasti majandanud liikmesriikide motivatsiooni oma majandust reformida.

Kuna praktikas avab fond ukse fiskaaluniooni loomisele, siis otsustasid teadlased ametlikust kõnepruugist loobudes nimetada fondi tulusiirdefondiks.

 

Põhipunktid:

Välja pakutud fondi suuruseks on 750 miljardit eurot, millest 390 miljardit jagatakse toetustena ja 360 miljardit laenudena.

EL-i võetud võlg makstakse tagasi peamiselt liikmesriikidelt kogutavate kõrgemate liikmemaksude ja uute EL-i maksude kujul aastatel 2028–2058.

Fond mõjutab taastumist tõenäoliselt vaid vähesel määral, sest raha suunatakse mittetasuvatesse projektidesse, lisaks on fond selle väidetavate mõjude seisukohast liiga väike.

Fond rikub mitmeid EL-i asutamislepingu artikleid.

Fond tuleb Eduskunna päevakorda otsuse tegemiseks ilmselt 2021. aasta veebruaris.

Kui Eduskunta fondi heaks kiidab, viib see Soome tulusiirdeliidu liikmeks.

Fondist pääseb välja vaid EL-ist lahkudes.

Kes tahab sellele kõigele vastu seista, peaks sellest kiiresti teatama parlamendiliikmetele.

Mis fond see on?

Parlamenti arutlusele tuleva ettepaneku järgi võtab Euroopa Komisjon oma eelarvest välja jääva eraldi fondi kaudu turult laenu maksimaalselt 750 miljardi euro ulatuses ning jagab rahad 2021.–23. aastal EL-i eelarve kaudu liikmesriikidele. 390 miljardit eurot sellest jagatakse kingituste/toetustena ja 360 miljardit laenudena. Iga riik koostab raha kasutamise kava, mille täitmist jälgib Euroopa Komisjon. Kui kava ei järgita, võidakse raha jagamine katkestada.

Seega, EL võtab (esimeses etapis) 750 miljardi euro suuruse võla. Praegu pole veel selge, milliseid võlainstrumente EL kasutab. Soome ja teised riigid tagavad võla EL-i eelarve kaudu ja seega tagavad ka EL-i eelarvepuudujäägi katmise tulevikus. Fond ei saa käivituda enne, kui iga liikmesriik on selle oma parlamendis heaks kiitnud.

EL maksab võetud võla tagasi liikmesriikidelt kogutud laenu tagasimaksete (kapital + intress), kõrgemate liikmemaksude ja/või EL-i tasandi uute maksude abil. Liikmesriikide kodanike uued kaudsed või otsesed maksud võivad puudutada näiteks digimajandust ja plastiku või süsiniku tarbimist.

Praktikas vastutavad raha tagasimaksmise eest liikmesriigid, kuigi nende oma eelarvetes see lisavõlg ei kajastu. Näiteks Soomes ei kajastu taastefondi võetud võlg praegusel hetkel eelarves, kuid selle osalist tagastamist arvestatakse – üsna arusaamatult – tuluna („saame tublid kaks miljardit“). Ilmselt on mõte selles, et see makstakse tagasi „kunagi tulevikus“.

Soome osa fondi võlgadest on kokku umbes 6,5 miljardit eurot, mis makstakse tagasi koos intressidega alates 2028. aastast kuni aastani 2058. Teisisõnu ei kujuta fond endast põhimõtteliselt lühiajalist või ajutist muutust EL-i tegevuses. Fondi toetustest saab Soome umbes 2,7 miljardit eurot. Toetusraha makstakse ära lähiaastatel, kuid kogu võlg koos intressidega makstakse soomlaste tuleviku sissetulekute arvelt ehk maksudena.

Võib prognoosida, et Soome maksupanus fondist koos intressidega, mis hakkavad jooksma kohe võla võtmisest, ja maksudega jääb 7 ja 8 miljardi euro vahele. See on siiski vaid hinnang, sest EL-i poolt antavate laenude intressid pole veel teada, samuti pole teada, kas Soome võtab EL-i pakutava laenu vastu. Esialgsetel andmetel oleks EL-i laenude intress kõrgem kui see, mida Soome ise enda nimel võetud võla pealt maksaks.

Kui liikmesriik muutub maksuvõimetuks, tohib teiste riikide vastutus fondi eest lepingu alusel tõusta maksimaalselt kahekordseks. Siiski on põhimõtteliselt selge, et alati tuleb leida keegi, kes fondi võla tagasi maksab. Kui mõne liikmesriigi maksuvõimetuks muutudes riigi kohta kokku lepitud maksepiirmäära ei ületata, nõutakse raha kodanikelt sisse mingil muul viisil, näiteks kõrgemate EL-i maksude/tasudena või pikemaajaliste intressiga laenudena, mis makstakse meie maksutuludest.
Ehk siis, maksete piirmäär kehtib ainult juhul, kui liikmesriigid ei satu makseraskustesse järgneva kolmekümne aasta jooksul. Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on viis liikmesriiki (Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Küpros ja Portugal) sattunud makseraskustesse, ei saa seda eeldust pidada realistlikuks.

Fondist eraldatud abirahad

390 miljardi euro suurusest toetuste osast jagatakse 312,5 miljardit alltoodud kriteeriumide alusel. Ülejäänud 77,5 miljardit eurot suunatakse läbi mitmesuguste fondide, näiteks maaelu arengu fond ja õiglase ülemineku fond.

70% fondi 312,5 miljardi euro suurustest toetustest jagatakse vastavalt rahvaarvu, (pöördvõrdelise) elaniku kohta mõõdetud bruto-SKT ning aastate 2015–2019 tööpuuduse määra alusel. Praktikas tähendab see, et vaesed, rahvaarvult suurimad liikmesriigid, kus aastatel 2015–2019 on olnud kõrge tööpuudus, saavad kõige suuremat toetust. Ülejäänud 30% toetuste jagamise kriteeriumid on: 2020. aasta SKT vähenemine, aastate 2020 ja 2021 SKT kogu langus, (pöördvõrdeline) elaniku kohta mõõdetud bruto-SKT ja rahvaarv.

Teisisõnu, fondi jagamispõhimõtted ei püüa isegi peamises osas katta koroona mõjusid, vaid kõne all on otsesed tulusiirded rikastelt vaesematele ja halvemini majandanud liikmesriikidele. Seetõttu oleks fondi õigem nimetus tulusiirdefond, sest just see (tulude siirdamine) on selle esmane püüdlus. Edaspidi kasutamegi fondi puhul seda nimetust.

Komisjoni ettepaneku põhjal oleksid suurimad toetuste saajad (aastatel 2021–23):
Itaalia: 65 miljardit eurot (u 7% riigi 2020. aasta eelarvest)
Hispaania: 59 miljardit eurot (u 11 % riigi 2020. aasta eelarvest)
Prantsusmaa: 37 miljardit eurot (u 3 % riigi 2020. aasta eelarvest)
Poola: 23 miljardit eurot (u 10 % riigi 2020. aasta eelarvest)
Kreeka: 16 miljardit eurot (u 18 % riigi 2020. aasta eelarvest)
Eesti: 1 miljard eurot (u 10 % riigi 2020. aasta eelarvest)

Summad on mitmes riigis tohutud, võrreldes nende eelarvetega, eelkõige arvesse võttes seda, et 70% (218,75 miljardit eurot) toetustest makstakse aastatel 2021–22 ja ülejäänu (93,75 miljardit eurot) aastal 2023. Rahad tuleb ära kasutada 2026. aasta lõpuks. See raha on riikidele tulemas lisaks nende poolt juba käivitatud massiivsetele võlakergendustegevustele. See on veel üks põhjus, miks on ebatõenäoline, et EL-i rahadele leitakse tulusaid investeerimisprojekte (vt täpsemalt allpool).

Kuna enamik riike saab laenuraha turult väga odavalt, on tõenäoline, et komisjoni pakutav suhteliselt kõrge intressiga laenuraha ei huvita neid kuigivõrd. Kõik liikmesriigid saavad ka praegu kriisidega toime tulemiseks negatiivse intressiga laenu 2012. aastal asutatud Euroopa Stabiilsusmehhanismist (ESM). Kuna laenuga on seotud tingimused, milles nõutakse majandusreforme, ei ole ESM-i pakutava laenu vastu huvi üles näidanud koroonakriisis kõige rohkem kannatavad riigid.

Seevastu on olnud suur huvi tulusiirdefondi pakutava kingiraha vastu, mis ei maksa midagi ja mida ei pea kunagi tagastama. Näiteks Hispaania ja Itaalia on fondi rahad juba eelarvesse sisse kirjutanud, enne kui liikmesriikide parlamendid on fondi osas isegi otsuse teinud.

Kuna fondi kingiosa on suhteliselt väike (alla 3% EL-i SKT-st), on oodata ettepanekuid rahastuse ja eelkõige tulusiirete hulga suurendamiseks ja kestuse pikendamiseks. Sama põhjendatult võib oletada, et ülalnimetatud riigid eeldavad EL-i tulusiirete saamist ka edaspidi.

Mis on fondi tegevuse eesmärk?

Fondi väljaöeldud eesmärk on ergutada liikmesriikide majandusi, suurendades investeeringuid muu hulgas kliimat ja digimajandust edendavatesse projektidesse. Eesmärgiks on nii majanduse ergutamine kui ka moodsate ühiskondlike eesmärkide edendamine investeeringute suunamise kaudu. Seetõttu nimetabki komisjon fondi nimega ”Next Generation EU”. EL eeldab, et fondi abil väheneb tööpuudus, suureneb majanduslik ja poliitiline stabiilsus, paraneb kasv ja heaolu ning võlg suudetakse õigeaegselt probleemideta tagasi maksta.

EL, sealhulgas Soome, vajab kahtlemata rohkem investeeringuid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise toodangu suurendamiseks. Siiski pole selliseid investeeringuid juba ammu piiranud rahastuse puudumine või selle kallis hind. Eelkõige suured ettevõtted on saanud hõlpsasti rahastada tulusaid investeeringuid sellega, et on rahvusvahelistel kapitaliturgudel käibele lasknud madala intressiga võlakirju. Ka väikesed ettevõtted on hakanud saama hõlpsamini pangast raha, ehkki mitte samal määral.

Ettevõtete investeerimistegevuse vähenemise keskseks põhjuseks pärast 2007–2008. aasta finantskriisi peetakse sageli ettevõtluskeskkonna ebakindlust. Ka Euroopa pangandussektor pole kunagi finantskriisist täielikult toibunud. Kasvavad poliitilised pinged ja koroonakriisi tõrjumise majanduslikud tagajärjed hoiavad ülal ebakindlust, mille tõttu on ettevõtete investeerimisvalmidus jätkuvalt madal. Samas on Euroopa Keskpanga (EKP) ja teiste keskpankade väga ergutav rahapoliitika (väga madalad intressid) suurendanud nn zombiettevõtete hulka; need ei investeeri, sest ei suuda oma võlahalduskulusid oma majandustuludest katta.

Tulusiirdefond põhineb mõttel, et avaliku sektori rahastamist ja järelevalvet vajatakse populaarse sotsiaalpoliitika seisukohalt „aktsepteeritavate“ investeeringute tegemiseks erasektoris. Kuna ettevõtted teostavad igal juhul enda meelest tulusad investeeringud, toetab taastefond seega eelkõige mittetulusaid ehk eriti riskantseid erasektori investeeringuid riigi rahaga. Nende ühiskondlik väärtus oleneb sellest, kas poliitilised otsustajad on hinnanud tuleviku vajadusi õigesti või mitte. Võib põhjendatult kahelda selles, kas just poliitilised liidrid oskavad hästi hinnata ühiskonna investeerimisvajadusi. Komisjonil on üleüldse väga keeruline jälgida, et rahad lähevad õigetele projektidele.

Liikmesriikide ettevõtted või avalik-õiguslikud isikud hakkavad taastefondist toetuse saamiseks esitama tõenäoliselt eelkõige projekte, mida nad kavatsevad igal juhul ellu viia, kuid mis pole veel käivitunud. Kui need viiakse ellu taastefondi abil, on fondi eesmärk nimeliselt saavutatud, ehkki ettevõtted kasutavad oma sel viisil vabastatud rahastusvahendeid muuks. Kui rahad kasutatakse bilansi tugevdamiseks või dividendide jagamiseks, ei mõjuta see lühikeses perspektiivis tööhõivet. Sellisel juhul on taastefondi vahendid lihtsalt lisasüst saajate kasutuses olevatesse tuludesse ega mõjuta lõppkokkuvõttes kuigi palju kõlblikuks kinnitatud projektide koguarvu.

Kasutades fondi rahasid avalikeks investeeringuteks, toetab riik siseriiklikku nõudlust täpselt samamoodi, nagu oleks seda teinud enda nimel võetud laenu rahaga. Kuna kõik liikmesriigid saavad praegu odavat laenu finantsturgudelt ja kuna ESM pakub EL-i liikmesriikidele praegu laenu negatiivse intressiga, pole fondi loomiseks mingeid majanduslikke põhjendusi.

Kas fond tegelikult ka taastab?

Tulusiirdefondi välja öeldud mõte on see, et liikmesriigid genereerivad abirahade abil just ametivõimude „heakskiidetud“ investeeringuid ja tegevust, mis jääksid muidu ellu viimata. See ergutaks kasvu ja parandaks tööhõivet nii lühikeses kui pikas perspektiivis.

Nagu ülal selgitatud, suunatakse lisaraha praktikas tõenäoliselt vähetulusatesse erasektori projektidesse või puhtalt avalikesse projektidesse. Nende mõju kasvule ja tööhõivele on väike ja aeganõudev. Majandust ergutavat mõju polegi võimalik tagada.

Samuti on fond liikmesriikide majandustega võrreldes väike (veidi üle 5% EL-i 2019. aasta SKT-st). Ka on fond väike võrreldes EKP hallatava ja riikidele kulutamist võimaldava „rahavooluga“, mis on teostatud mitmesuguste võlakirjade ostuprogrammide kaudu. Samuti ei lahenda fond eurotsooni põhiprobleemi, milleks on Itaalia (ja Hispaania) riigivõla talumatu tase.

Seega saavad mõned riigid korraga liiga palju raha, et seda tulusalt investeerida, kuid fond ei püüa ka lahendada teatud liikmesriikide pikaajalisi majandusprobleeme, ja selle mastaap pole piisav nende riikide liigse võlakoormaga tegelemiseks. Seega on fond paradoksaalselt samaaegselt liiga suur ja liiga väike. See ebakõla loomulikult nõrgestab selle ergutavat mõju, mis ei tee muud, kui julgustab halvasti majandanud riike tulevikus rohkem tulusiirdeid nõudma. Seetõttu muutub fond tõenäoliselt EL-i püsivaks osaks.

Kiireloomulisemaks ülesandeks kui ettevõtete investeeringute edendamine võib paljudes liikmesriikides kujuneda pankade maksevõime tagamine. Euroopa Pangandusjärelevalve president José Manuel Campa tõdes mais, et fondist tollal toetustena jagatavaks kavandatav 500 miljardi suurune osa tuleks täielikult kasutada Euroopa pankade kapitaliks. Sellist avaldust pangandusjärelevalve presidendi poolt võib vaadelda kui äärmiselt erakordset ja väga murettekitavat. Ainuüksi Itaalia pankade kapitalivajadust hinnati suvel 300–400 miljardile eurole. Praegu on summa tõenäoliselt tunduvalt suurem. Euroopat ähvardab panganduskriis.

Fondi tegelik eesmärk ongi hoopis teine (tulusiirdemehhanismi loomine) kui liikmesriikide majanduste otsustav taastamine, ja selle taastamisvõimet võib põhjendatult pidada väga puudulikuks. EL-i esitatud hinnang, et fond kiirendaks oluliselt Euroopa majanduskasvu, ei pea paika ja on tahtlikult eksitav.

Mida fond tegelikult teeb?

Tulusiirdefondi tegelik tähendus on see, et see muudab EL-i tegevuspõhimõtteid. See suurendab liikmesriikide ühisvõlga ja nende vahelisi tulusiirdeid. Samuti köidab see muudetud tegevuspõhimõtete vastu olevad liikmesriigid uute maksukohustuste abil tihedamini uue EL-i külge. Lisaks muudab see olulisel määral EL-i tulusiirete olemust, mis on varem koosnenud peamiselt EL-i tasandi põllumajandustoetustest.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 125 ütleb, et:

Liit ei kanna vastutust ega võta enda peale liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi; eelöeldu ei piira vastastikuste finantstagatiste andmist konkreetse projekti ühiseks teostamiseks.
Praktikas tähendab see, et EL ei tohi vastutada liikmesriikide eelarve puudujääkide eest, s.t see ei tohi jagada neile tulusiirdeid kui toetusi riigi maksevõime parandamiseks. Praktikas keelab see fiskaaluniooni loomise, kus riigid hakkaksid võtma ulatuslikku vastutust üksteise majanduse haldamise eest.
Väljapakutud fondi rahad eraldatakse riikidele, mis vabastab nende eelarvest raha muuks tegevuseks. Samuti jagatakse raha esmajoones riikide vaheliste majanduserinevuste põhjal. Seega on tegemist puhtalt tulusiirdamisega. Seda tõsiasja pole võimalik majandusteaduse vaatenurgast eitada. Seetõttu rikub fond ELTL-i artiklit 125.

EL-i aluslepingute artikli 310 alusel peavad eelarve tulud ja kulud olema tasakaalus. See tähendab, et eelarve kulude poolt ei saa üles ehitada võlale, täpselt nagu välja pakutud fondis on toimumas.
Artikli 122 alusel võib aluslepingute põhimõtetest teha erandeid näiteks „looduskatastroofide või erakorraliste sündmuste“ tagajärjel. Just sellele võimalusele ongi komisjon nüüd viidanud. Siiski on näiteks Saksamaa juristid juhtinud tähelepanu sellele, et artikkel ei ole tugev põhjendus tulusiirdefondile, sest see puudutab katastroofiabi üksikutele riikidele. Sellega pole võimalik põhjendada EL-i eelarve ülesehitamist võlale.

Juha Jokela, Markku Kotilainen, Teija Tiilikainen ja Vesa Vihriälä leiavad oma 2014. aastal avaldatud aruandes EL-i suundumust visandades, et uute struktuuride [fiskaaluniooni] loomine nõuab aluslepingute muutmist. See varasemalt ilmselgeks peetud tõlgendus, millega meie põhiseaduskomisjon 2020. aasta juunis nõustus, jäetakse nüüd arusaamatul põhjusel kõrvale nii Euroopa Komisjonis kui ka meie valitsuses.

Samuti soosib fond suuri, juba ammu majanduspoliitikat ebaõnnestunult rakendavaid liikmesriike, nagu ilmneb rahade jagamise kriteeriumidest. Ka selles mõttes on tegu tulusiirdeliidu (ehk fiskaaluniooni) loomisega EL-i sees. Eespool nimetatud aluslepingu keelud toetavad käsitlust, et ükski liikmesriik ei ole endale EL-iga liitudes sellist kohustust võtnud.

Kuidas fondist välja pääseb?

Ükski märk ei näita, et liikmesriikide majanduspoliitika oleks radikaalselt muutumas tulusiirdeid ja rahastusabi vajadust vähendavas suunas. Ees ootavadki tõenäoliselt järgmised kriisid, mida ilmselt kasutatakse ära fondi kasutusaja pikendamiseks ja laiendamiseks. Muuseas Saksa sotsiaaldemokraadid ja EKP president Christine Lagarde on juba välja pakkunud, et fondist saab EL-i püsiv osa.
Oleks sinisilmne oletada, et need kaalukad avaldused jäetaks EL-is tähelepanuta ja et kriise rohkem ei tuleks. Tõenäoliselt hakataks fondi kasutama ka edaspidi, ehk siis sellest kujuneks EL-i püsiv osa. See tekitab küsimuse, kuidas sellest välja pääseks?

Kuna fond asutatakse tavalise EL-i määrusega, on see igale liikmesriigile siduv nii kaua, kuni määrus kehtib ja riik püsib EL-i liikmesriigina. Euroopa Komisjoni määrus jõustub ilma, et liikmesriikide parlamendid selle seadusena vastu võtavad.

Ehkki fond ise moodustatakse määrusega ja liikmesriikide enamiku toetusel, nõuab otsus selle rahastamise kohta, ehk fondi võime võlgu võtta, liikmesriikide üksmeelset otsust ja seega iga liikmesriigi parlamendi heakskiitu. Kui isegi üks liikmesriik keeldub fondi rahastamast, ei saa fond endale võtta ühisel vastutusel olevat võlga. Fondi soovivad liikmesriigid peaksid sel juhul lõpuks fondi asutama ilma EL-i määrust kehtestamata, näit riikide vahelise lepinguga. Seda ka arutati, kui Poola ja Ungari seisid vastu fondi tingimustesse sisse kirjutatud õigusriigi põhimõttele.

Kuna fond on asutatud EL-i määrusega, ei ole pärast selle asutamist ja selle rahastuse heaks kiitmist liikmesriikide parlamentides võimalik sellest lahkuda. Fondist lahkumine oleks võimalik vaid koos EL-ist lahkumisega, mille puhul lahkuvalt riigilt nõutaks igal juhul juba võetud kohustuste täitmist (nagu Suurbritannialt Brexiti puhul).

Soome jaoks tähendab see, et kui Eduskunta kiidab heaks fondi rahastamise, saame sellest lahti ainult EL-is lahkudes. Maksmisest ei päästaks meid tingimata isegi see, sest oleksime Eduskunna otsusega endale maksmise kohustuse võtnud. Praktikas nõuakski fondist lahkumine ühtaegu EL-ist lahkumist ja maksejõuetuks tunnistamist.

Kõige kindlam viis fondist „lahkuda“ ja vähendada ohtu sattuda vähehaaval kasvavate tulusiirdeootuste sihtmärgiks ongi jätta selle rahastamine Eduskunnas heaks kiitmata. Ka Eduskunna vastupanuvõime parandamiseks tulevikus oleks hea, et praegu juba kaugele jõudnud ettepaneku teemal toimuks elav ja kriitiline arutelu.

Mida nüüd tegema peaks?

Tulusiirdefond (ametlikult: taastefond) avab tee fiskaalunioonile, kus meie kodanike sissetulekuid hakatakse järk-järgult rohkem kasutama teiste EL-i liikmesriikide majanduste tasakaalustamiseks. See kaotaks halvasti majandanud liikmesriikide motivatsiooni oma majandust reformida ja julgustaks neid lootma paremini majandavate riikide, nagu Soome, tulusiiretele. On täiesti selge, et see pole see EL, millega me liitudes end sidusime.

Kuna fond muudab EL-i tegevust põhimõttelisel viisil ning seob meie riigi aastakümneteks ja võib-olla ka püsivalt kogu EL-i katva tulusiirdeliiduga, tuleks meie EL-i poliitika teemal läbi viia avatud ja ulatuslik avalik arutelu. Praktikas, kui EL-i suund nii radikaalselt muutub, tuleks fondi teemal korraldada rahvahääletus.

Vähemalt fondi teemal tuleks Eduskunnas läbi viia põhjalik faktipõhine poliitiline debatt, millele järgneks otsus, mis tehakse põhiseaduskomisjoni määratud vajaliku enamuse toel. Kahjuks näib, et meie valitsusel ja selle toetajatel pole mingit soovi teemat Eduskunnas isegi avatult arutada.

Iga lugeja võib osaleda, ja lausa peakski seda tegema, tehtavas otsuses, teatades oma seisukohast teda esindavale rahvasaadikule. See võib toimuda otse, telefoni või meili teel. Enda sõna ütlemiseks on väga vähe aega järele jäänud.

Tuomas Malinen (politoloogia doktor, majandusteaduste magister)
Peter Nyberg (politoloogia doktor)
Heikki Koskenkylä (politoloogia doktor)
Eija-Riitta Korhola (filosoofiadoktor)
Stefan Törnqvist (diplomeeritud insener, majandusteaduste magister)
Sami Miettinen (majandusteaduste magister, MBA)
Manolis Huuki (politoloogia kandidaat)

 

 

LOE LISAKS

Martin Helme: Euroliidu taastefond on mürgikarikas, mida pakutakse meile mesimagusa jutuga

Martin Helme: taastefond on marss Euroopa Ühendriikide poole

Soome on uurinud: mis juhtub, kui Euroopa Liidu taastepakett tagasi lükatakse?

VIDEO: Martin Helme: Euroopast pakutava raha hind on meie iseseisva majanduse ja energiasõltumatuse hävitamine

The Telegraph: Saksamaa konstitutsioonikohus pani taastefondi ootele ning see takistab võlaliidu teket

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused