08.09.2018
Malle Pärn
Teoloog, näitleja ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn juhib tähelepanu sellele, et oma eurotruuduses lõhub võimulolev poliitladvik jätkuvalt Eesti ühiskonda, suunates seda pigem kodusõja kui leppimise poole.
“Sõnavabadus on tore asi, isegi osaline, nagu ta meil ju on. Meie peavoolumeedia on ilmselgelt valinud kohustusliku ideoloogia õuelauliku rolli, ent selle kõrvale on loodud juba mitu sisukamat portaali, kus ei võimutse vale ja labane klatš ja instinkte õhutavad reklaamid, kus saavad avaldada oma mõtteid ka ajupesust rikkumata kodanikud.
Paraku ei arvesta nende vabade kodanike valusate mõtetega ei ametlik meedia ega kõrgpoliitikud. See on neile nagu hane selga vesi, nagu vanarahvas ütles. Karavan liigub kindlalt edasi kuristiku suunas, haukugu koerad nii hoiatavalt kui tahes.
Isegi peavoolumeedias võib aeg-ajalt leida valusalt kriitilisi mõtteid – ent nende kirjutajatele kleebitakse enamasti sildid peale. Ärgu külvaku “alusetuid” hirme. Ja vastuseks avaldatakse taas mingi trafaretne kiidulaul meie kiltritele, kubjastele, aidameestele.
Mitte kunagi ei puuduta see kiidulaul seda valusat probleemi, mille üle tundis muret too kriitiline kodanik. Kiidetakse mudelit, mingit abstraktset ettekujutust, mida me reaalsuses ei näe. Selle mudeli järgi on meil kõik ju nii nii hästi, ei saa aru, miks mõned kiuslikud inimesed kipuvad kõige kallal virisema.
Hirmud, millest inimesed praegusel ajal räägivad, ei ole alusetud, vaid väga reaalsed ja põhjendatud, ehkki nad Toompeale ära ei paista. Lihtne on mingi asi alusetuks sildistada, ükski sildistaja pole oma silte põhjendada suutnud.
101 auväärset kodanikku panid kirja pöördumise Rail Baltica vastu. Siis lisandus sellele uus, 150 allkirjaga kiri. Korraldati mitu meeleavaldust. Koguti kümneid tuhandeid allkirju selle mõttetu miljardite põletamise vastu. Palju on ilmunud artikleid, mis selges ja lihtsas eesti keeles teevad puust ja punaseks selle monstrumraudtee kahjulikkuse.
Grupp Avalikult Rail Balticast on minu meelest joonlaua-projekti maatasa teinud, aga selle toetajad laulavad ikka oma äraõpitud refrääni.
Meil käib juba mitu aastat ju kodusõda. Meil oleks vaja tarka riigivanemat või Vanemate Koda, kelle sõnadel oleks kaalu, kes suudaksid meid omavahel ära lepitada. Brüsseli marionette pole meile vaja.
Ma fantaseerin: kui mina oleksin praegusel hetkel president, siis ma alustaksin sellest, et kutsuksin kokku autoriteetse mõttekoja, ja püüaks tarkade inimeste abiga ära korrastada meie keeleruumi. Mitte “arvamusliidrite”, mitte “tele-ekspertide”, vaid tõsiste keeleteadlaste, kultuuriteadlaste, kasvatusteadlaste, teoloogide, ühiskonnateadlaste abiga. Seejärel teeksin ajakirjanikele ja poliitikutele kohustuseks kasutada edaspidi ühtlustatud termineid, ja lõpetada valelike siltide kleepimine nendele, kes näevad maailma kuidagi teisiti. Ja lõpetada alusetu laimamine. Anname sõnadele tagasi nende õiged tähendused. Räägime ilusat puhast väärikat eesti kirjakeelt. Ilma roppusteta. Ilma kantseliidita.
Hakkame üksteisest LUGU PIDAMA. Me oleme ju vennad ja õed. Ja me kõik tahame, et Eestimaa oleks turvaline kodu – meile, meie lastele, lastelastele ja meie lastelastelastele. Kauaks ajaks. Selle saavutamiseks on meil vaja üheskoos tööd teha, mitte üksteist kividega loopida.
See ei ole väike asi, see on väga oluline samm. Me ei tule sellest kodusõjast kunagi välja, kui me ei hakka rääkima ühtedest ja samadest asjadest. Juba mitu aastat räägivad ühed vaestest pagulastest ja haletsevad neid, teised räägivad Euroopat vallutavatest agressiivsetest islami sõjameeste hordidest, keda nad siia ei soovi. Sest me näeme ja kuuleme, mis toimub Euroopas.
Mitte ükski eestlane ei põe ksenofoobiat. Meil on normaalne enesealalhoiuinstinkt. Meil on perekonnatunnetus ja tõsine mure oma lähedaste pärast. Meie oma inimestel ei ole kodu ja tööd, sotsiaalharta põhjal ei ole meil selleks õigustki! Meie palgad on ülekohtuselt väikesed, nii paljud lähevad välismaale tööle. Miks tahab meie valitsus siia küüditada aafriklasi, soojalt ja ilusalt maalt, kes on üles kasvanud hoopis teistes oludes? Kas see pole hullumeelsus?
Kas see pole kuritegu ka nende küüditatute vastu? Kui nemad ise sellest aru ei saa, sest nendele pole antud haridust, siis uhke ja kõrgesti haritud eurooplane peaks sellest ometi aru saama, ja püüdma mitte põhjustada kannatusi nendele miljonitele ümberasujatele. Kalli hinnaga, sest see tekitab kannatusi ka kohalikele. Rohkemgi veel, sest need tulijad on harjunud sõdima, kaklema, purustama, eurooplane on harjunud elama üsna turvalises keskkonnas, ta ei oskagi aina tänaval oodata mingit äkkrünnakut mingi võhivõõra “külalise” poolt.
See agressiivsete masside ümberasustamine lööb täiesti segamini tsiviliseeritud ühiskonnakorralduse. Kas see pole hullumeelsus?
Jah, me võime sellest rääkida, omavahel, terve mõistusega kodanikud, me võime sellest tänavatel kisendada, meie kõva lauba ja paadunud südamega “teenritele” on see nagu hane selga vesi. Nemad tormavad edasi, silmaklapid peas, nii nagu Brüssel käsib. Nende ainus reaktsioon meie protestile on sildi pealekleepimine.
Mitmel korral on meil kogutud ja riigikogule üle antud kümneid tuhandeid allkirju, rahvas tahab, et poliitikud tegeleksid päriseluga, mitte oma kenasti väljamõeldud mudeliga, mille neile on (meie raha eest) maha müünud välismaised aferistid. Ent rahva “teenrid” ei ole neid allkirju kunagi tõsiselt võtnud. Rahva mured on neile nagu hane selga vesi. Karavan läheb edasi, ehkki koerad niutsuvad aina valusamini.
Kas üldse miski läheb teile veel korda? Halloo? On seal keegi?
Äkki vaataks meie ülemused ikka ükskord üle selle sotsiaalharta, mis meil EI OLE lõpuni ratifitseeritud? Mõned “väikesed” punktikesed, nagu õigus eluasemele ja inimväärsele palgale – ikka veel meil neid õigusi EI OLE!?
Kui kaua me juba oleme selle Euroopa Liidu liikmed?”
Lisaks: http://www.postimees.ee/1108380/miks-pole-eesti-sotsiaalhartat-taielikult-ratifitseerinud